Kunagi arvati, et olümpiamängud võiksid tulla sõdade asemele. Riigid võiksid oma erinevused maksma panna mänguväljakuil. On juhtunud ka nii, et olümpiamängude ajaks lõpetati lahingutegevus. Spordimaailma reeglid on jõudnud ka poliitikasse.
Jalutades sel laupäeval väljas natuke hiljem kui tavaliselt, kohtusin ma meie kruusateel turvainimestega, kellel olid raadiosaatjad käes, ja mulle meenus, et sel päeval oli tegu autoralliga. Meie käänulised kruusateed siin Lõuna-Eestis on nagu loodud võiduajamisteks.
Elanud nüüd juba aastaid maal, olen ma näinud palju väikesi poisse suureks kasvamas. Olen nii mõnegi maanteeäärsest kraavist keskööl välja aidanud või kuulnud, kuidas nende auto mootor röögatab, kui nad lendavad meie talust mööda, jättes seljataha vaid tolmupilve. Need sõidud on suureks kasvamise osa ja mõnikord võib neid vaadata kui rituaale. Ometi on nii, et paljud noored kaotavad oma elu sellistes kiirustes. Lisa siia veel alkohol ja narkootikumid ning tegemist on surmava kombinatsiooniga. See on mõttetu noorte elude raiskamine.
Kui ma metsast oma kahe koeraga välja tulin, selgitasin ma turvajatele, et ma jalutan siin iga päev ja et mu koerad ei jookse autodele järele. Turvamehed olid siiski murelikud ja küsisid, kui pika tee ma veel ära käin. Ütlesin, et veel neli kilomeetrit. Ma arvan, et nad ei saanud kohalikku inimest takistada käimast, ja nad hakkasid edasi-tagasi helistama ja tegid isegi oma autoga proovi, sõites sellega mu koertest mööda, et näha, kas nad autot ignoreerivad. Nad ignoreerisid ja ma jõudsin stardipaika, kus seisis ka kiirabiauto, kui seda peaks vaja minema. Minust möödusid mitmed kohalikud inimesed jalgratastel, kes tulid vaatama, kust ralli alguse saab.
Olen alati imestanud selle üle, kuidas inimestele meeldib vaadata möödakihutavaid autosid kruusateel, mis ajavad üles paksu tolmupilve. Pealtvaatajad seisavad mõlemal pool teed ja vaid üheks sekundiks on mööduvat autot näha, siis on sellega kõik.
Ma arvan, et sama imelik on vaadata kahte meest ronimas ringi, pannes kätte poksikindad, et teineteisel nina üles lüüa. Kumbki võistlusala ei paelu mind. Ma ei näe nendes mõtet.
Ma pole kunagi spordi vaatemängulisust hinnanud. Nii on ka Venemaal toimuvad jalgpalli MM-võistlused minu jaoks mõistatuseks. Peab olema vajadus identifitseerida end millegi suuremaga, oma meeskonnaga, kellest saab minu meeskond, olgu see siis õige või vale.
See on see, millest on tulnud ka poliitika. Poliitikud ei tee enam koostööd inimeste heaolu nimel, vaid pigem enda ja oma “meeskonna” nimel.
Viido Polikarpus