Mind ajendas kirjutama Vaba Eesti Sõnas 8. septembril 2011 äratoodud intervjuu Endel Uigaga.
Ma loodan, et austatud Vaba Eesti Sõna lugejad ei pahanda, kui ma kordan mõningaid olulisi fakte minevikust.
NSV Liidu juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga alustas 1985. aastal reforme – nn uutmist ehk perestroikat. Eestis, Lätis ja Leedus pidid reforme kontrolli all hoidma rahvarinded.
Moskvas väljakuulutatud avalikustamiskampaania vallandas inimeste meeletu aktiivsuse ja kommunistide reformid väljusid kontrolli alt.
Eestlased olid valiku ees. Kas Eesti NSV faktiline autonoomia N. Liidu koosseisus, nagu soovisid algul rahvarinde juhid, või Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine, nagu olid aastakümneid unistanud ja selles suunas võidelnud vastupanu-liikujad.
Veel oli ülitähtis küsimus, kellel on õigus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üle otsustada, kas Eesti Vabariigi kodanikel või Eesti NSV elanikel (umbes 40% mittekodanikke), kellele lisaks veel Eestis viibivad okupatsiooniarmee sõdurid (umbes 40-60 tuhat).
24. veebruaril 1989 Tallinnas Raekoja platsil toimunud rahvakoosolekul Eesti Kristliku Liidu, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei poolt väljakuulutatud ühisdeklaratsioonist sai alguse Eesti kodanike komiteede liikumine, mida hakati looma selleks, et registreerida kodanikke ja ette valmistada Eesti Kongressi valimisi.
Kokku moodustati Eestis 1989. aastal 199 kodanike komiteed. Eesti Kongressi valimistele 24.02-1.03.1990 oli üles seatud 1199 kandidaati. Valimisteks seati sisse 519 valimisjaoskonda ning valimistel osales 557 163 Eesti Vabariigi kodanikku. Mõnes kohas toimusid valimised lageda taeva all, sest ametivõimud ei andnud ruume.
Eesti Kongressi valiti 464 otsustava hääleõigusega saadikut, EV kodanikku, nendest väliseestlasi 35. Kodakondsuse taotlejad valisid aga 43 sõnaõiguslikku saadikut.
1. märtsiks 1990 oli registreeritud ligi 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotleja.
11. märtsil 1990 kokku tulnud Eesti Kongress kuulutas end seadusliku riigivõimu taastajaks. Valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Eesti Kongress pidas 10 istungjärku. Võeti vastu olulisi otsuseid Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, kodakondsusest, omandireformi alustest. Hakati välja andma EV kodaniku isikutunnistusi.
Moskvas toimunud riigipöördekatse päeval 19. augustil 1991 otsustasid Eesti Komitee ja Ülemnõukogu ühiselt tegutseda. Eesti Komitee esindus ehk Tunne Kelam, Sirje Endre, Vardo Rumessen ja Enn Tarto kutsuti Toompeale Ülo Nugise kabinetti ühisnõupidamisele Ülemnõukogu juhtidega. Ühiselt lükati tagasi mõnede poliitikute soov, et Eesti oleks N. Liidu lagunemise tulemusena tekkinud uus riik, mis oleks automaatselt tähendanud kodakondsust kõigile Eesti NSV elanikele ja kakskeelsust.
20. augustil 1991. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Vabariigi taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel. Otsus sündis koostöös Eesti Komiteega ja tugines Eesti Kongressi põhiseisukohtadel.
Moodustati Põhiseaduse Assamblee, kuhu valiti nii Ülemnõukogust kui Eesti Kongressist 30 liiget. Ülemnõukogust valitute hulgas oli ka 15 Eesti Kongressi saadikut, seega oli 60-liikmelises Põhiseaduse Assamblees kokku 45 Eesti Kongressi saadikut. Assamblee hakkas välja töötama uut põhiseadust.
28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel võeti vastu kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus ja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus.
EV põhiseaduse rakendamise seaduse §1 on tsitaat: “Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti kongressi volitused lõppevad Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.”
20. septembril 1992 toimusid Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimised. Presidendikandidaadid olid Lennart Meri, Lagle Parek, Rein Taagepera (Eesti Kongressi saadikud) ja Arnold Rüütel, kuid ükski neist ei saanud üle poole valijate häältest.
Eesti Kongressi viimasel istungjärgul 26. septembril ütles Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee liige Lennart Meri: “Eesti Kongressi tegevus on Eesti igatsus. Aga veel rohkem on ta olnud Eesti Põhjanael, mis üleminekuaja heitlikes oludes on näidanud sihti, mille poole me püüdleme.”
5. oktoobril 1992 valis Riigikogu Vabariigi Presidendiks Lennart Meri. Oma käskkirjaga nr.1 nimetas Vabariigi President 21. oktoobril 1992 ametisse Vabariigi Valtsuse, peaministriks Mart Laar.
Tooksin veel esile §19 kehtivast põhiseadusest: “Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”
Ikka leidub EV kodanike seas inimesi, kes kipuvad Moskva poole. Nad on vähemuses ja nad peavad austama kehtivat EV põhiseadust ja täitma kehtivaid seadusi.
Enn Tarto,
endine Eesti Kongressi saadik ja Põhiseaduse Assamblee liige
