Neil päevil, juunis 2019, pühitseti II Maailmasõja suurima operatsiooni, Prantsusmaa invasiooni 75. aastapäeva. See oli 1944. aasta 6. juuni hommikul, kui umbes 150 000-meheline liitlaste armee, maa-, õhu- ja mereväelased, ületas Inglise kanali ja maandus Prantsusmaal, Normandy rannikul, Cherbourg’i ja Le Havre vahel. Sakslastele tuli see ootamatult, sest Hitler oli veendunud, et rünnak toimub Inglise kanali kitsaimas osas – Calais kohal. Lisaks oli saksa ülemjuhatus kindel, et tänu ilmastikule polnud 6. juuni paiku midagi karta.
Nende ülemjuhataja kindral Rommel sõitis isegi koju abikaasa sünnipäevale! Kui siis varahommikul horisondile ilmusid ligi 7000 laeva igas suuruses, lisaks lennukite parved pommide ja langevarjuritega, pidi see saksa kaitsevägedele olema hirmuäratav pilt, eriti kuna mõnda aega oldi rannakindlustusi pommitatud küll õhust, küll lahingulaevade kahuritest.
Mul on see saatuslik päev hästi meeles. Kuna meie kodu Tartus juba 1941. a. lahingus hävis, siis elasime 1941-44 Võrus. Meie naaril, mu isa heal tuttaval, oli säilinud korralik raadioaparaat, millega ta rangest keelust hoolimata salaja välismaiseid jaamu kuulas.
See oli 6. juuni pealelõunal, kui ta meile tuli ja isale vaikselt teatas, et Prantsusmaal on toimunud invasioon. Too mees tegi uudisest õige järelduse. Peagi pakiti kraam, muretseti vastavad dokumendid ja perekond asus ümber Saksamaale. Ka minu isa laskis valmistada paar kasti olulise kraami jaoks ja võttis välja vastavad paberid, kuid sellega asi jäi. Ikka loodeti mingit imet ehk sakslaste väitel “Eestlased on parandamatud optimistid!”
Petseri poolt kostis juba kahurimürinat, kui juuli lõpus peeti Võru linna pargis rahvakoosolek, kus admiral Johan Pitka kutsus rahvast üles Vabadussõja kombel vastu pidama. Kuulasin seda ise pealt.
Nii istusime me Võrus edasi kuni 12. augusti 1944 varahommikuni, mil Punaarmee oli veel vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Tänu tuttavale saksa allohvitserile saime asjad nende veoautole heita ja algas sõit teadmatusse.
Üle Valga ja Viljandi jõudsime viimaks Nõmmele, kus elas mu tädi pere. Olime siin ligi kuu ja elasime kaasa, kui rahvas 20. septembril pühitses Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja sini-must-valge vardasse heisati.
Jaa… aga 22. septembril langes Tallinn. Varahommikul tormas viimasel hetkel sisse tädimees, laadis meid ja oma pere autole ning ühinesime Virtsu suunas voogava põgenikekolonniga.
Aga inimene kipub ikka olema “parandamatu optimist”, sest kindla usu säilitamine olevat seesmise tugevuse sümbol, ehkki kaine realism on vahel targem valik. Sakslased olid oma usu alal eriti head.
Meenub episood 1944/45 talvel Ida-Saksamaal, Rostocki ligidal, kus olime majutatud koos teiste eesti põgenikega rannahotelli. Mul tuli hambavalu ja isa viis mind kohaliku hambaarsti juurde – vanem, sõbralik härra. Juhtus, et rindel oli sakslastel olnud jälle mingi tagasilöök ja isa mainis seda.
Selle peale vastas hambaarst kindlalt: “Aber wir werden doch siegen!” (“Aga meie ikka võidame!”).
Mõni kuu hiljem varises too kaljukindel eksistents sellise põhjalikkusega, et raske on ajaloos sellele paralleeli leida.
Raul Pettai