Trükikoda Greif OÜ, 239 lk, rohkete fotodega, kaasas baltisakslaste ja eestlaste sugupuude CD. Tallinn, 2013.
Suve algul ilmus huvitav raamat baltisakslaste ja eestlaste suguvõsadest ja nende seostest hobiajaloolaselt M Laanelt. Kuigi raamat pole ranget teaduslik, ei ole see mitte ilukirjanduslik teos.
Ajaliselt hõlmab raamat põhiliselt kolm viimast sajandit, minnes kohati välja keskaega ja teiselt poolt ka kohati kaasaega, tuues esile mõnegi praegu eestlasest tuntuma isiku põlvkondlikud seosed. Geograafiliselt haarab raamat põhiliselt Eestit, Lätit, Soomet, Rootsit ja Saksamaad, näidates kui läbipõimunud võivad olla paljud suguvõsad. Kokku leiab käsitlemist umbes 200 isikut.
Raamatu esimesed 100 lehekülge on pühendatud baltisaksa suguvõsadele, käsitlmist leiab umbes 100 isikut või isegi rohkem. Esimesena käsitletakse mõisaparkide loojaid viie suguvõsa näitel. Järgnevalt antakse entsüklopeediline ülevaade koos teostatud töödega baltisaksa kunstnikest. Üheks suguvõsaks, millel peatutakse pikemalt, on nn Ungru krahvid Ungernid ja Ungern-Stenbergid. Näidatakse, et suguvõsa võis alguse saada liivlaste vanema Kaupo tütre Hedvigi ja Galiitsia vürsti Vladimiri poja Johannese järglastest. Ühtlasi selgitatakse Ungernite ja Ungern-Stenbergide seost kuue suguvõsaga. Järgnevalt on vaatluse all arvatavalt Kaupo poja järglastest alguse saanud Livenite suguvõsa ja seosed Rootsi kindrali Wolmar Schlippenbachi, Vene kindralkuberneride Moritz Lasy ja Georg Browniga. See kuulus suguvõsa on andnud silmapaistvaid isikuid Venemaale ja Rootsile, sealhulgas omaaegse rootsi mereväe ülema Hans Heinrich v. Lieveni (1664-1733).
Siis minnakse hoopis teise suunda ja võetakse vaatluse alla Württenbergid, alustades printsess Sophie Dorotheast ehk venepäraselt Maria Fjodorovnast, Paul I abikaasast. Temaga koos või hiljem tulid Venemaale mitmed sealsed kõrgelt haritud mehed. Nende seas Montbéliardi linnapea Jean Jasques Parroti poeg Georg Friedrich Parrot, taasavatud Tartu Ülikooli esimene rektor, professor ja St. Petersburgi Teaduste Akadeemia akadeemik. Laane näitab siin sugulusseoseid Parroti ja Tartu ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause vahel ning tuuakse välja teisigi seoseid württenberglaste ja Venema silmapaistvate isikute ning mitme Euroopa riigi kõrge aukandjaga.
Kirjutatakse ka baltisaksa muusikutest ja heliloojatest ning pealkirjaga “Kuningad, keisrid ja avastajad” osas seostatakse baltisakslaste nõbude abiellumise komme Euroopa kuningakodadega. Raamatus ongi palju rõhku asetatud nõbude abielule ja siit leitakse, et nii anti edasi autori käsitluses nn andekuse geen. Autor toob esile, et loomeandekuse edasikandjaks peab olema varjatud ehk retsessiivne geen, peatutakse neil mõisteil ja arutletakse loomeandekuse üle. Mööda ei vaadata ka eugeenikast, sellelegi on lühidalt tähelepanu pööratud.
Ülejäänud 135 lehekülge on pühendatud eestlaste suguvõsadele ja nende seostele baltisakslastega. Suures osas on see Freidrich Reinold Kreutzwaldi lugu, käsitletakse tema põlvnemist, analüüsitakse tema loomingut, selle kaudu on välja toodud seosed teatud kohtade ja rohkete isikutega. Raamat lõpeb peatükkidega Kreutzwaldi muinasjuttude käsitlusega, Reinuvader rebasest ja pärast tema surma ilmunud töö „Lembitu“ analüüsiga koos katkenditega omaaegsete erinevate arvustajate arvustustega. Kõik kõrvalteemad Kreutzwaldist, nii Kalevipoja kui ka muinasjuttude ja Lembitu teemadel näitavad, kuidas Kreutzwald on ise autori tõlgendusel igal pool oma päritolu ja perekonnalugu tutvustanud.
Kreutzwaldi kõrval on vaatluse alla võetud seni puhtaks eestlaseks peetud loomeinimeste kirjanike (Friedrich Robert Faehlmann, Eduard Bornhöhe, Lydia Koidula, Eduard Vilde jt), kunstnike (Kristjan ja Paul Raud, Eduard Viiralt, Johann Köler jt) päritolu ja seosed baltisakslastega ja omavahel.
Autor näitab, et Eesti varasema kultuuriloo tähtsamad isikud on tegelikult baltisakslased, Kreutzwaldi ema ja Faehlmann ise lausa mõisniku perekonnas üles kasvanud, mitte mõisamajas oma peres. Kõik need sugupuukirjeldused ongi toodud näiteks, et sellised olid sel ajal kombed, see oli tavaline, et mõisateenijad said mõisahärradelt või nende poegadelt vallaslapsi, et aadel tunnistas ristivanematena oma osalust ja aitas oma last paremini kasvatada, tehes kasuisale soodustusi ja annetusi, võimaldades lapsele hariduse jne, eriti kui see veel andekas oli.
Heldur Sander