Presidendivalimiste analüüs
Eelmistel presidendivalimistel oli paljudel valik selge. Nii Toomas Hendrik Ilvesel kui Arnold Rüütlil olid selged pooldajad ja neil omakorda selged argumendid, miks ühte või teist pooldada.
Ilves kerkis esile valgete jõudude esindajana, kes näis esindavat euroopalikku valikut. Ilvesega näis Eesti endale taas saavat presidendi, kes võiks võrdsena seista Euroopa liidrite kõrval ning keda kultuurieliit toetab ja hindab. Ilves sai presidendiks kuhja etteantud loorberitega.
Saatus oli Ilvese vastu veelgi heldem: ta sattus presidendiks Eesti majanduse ühe raskeima kriisi eel ja ajal. Ilves rääkis kriisist kui võimalusest.
Ometi läks teisiti. Kui ka need, kes Rüütlit ei poolda, suudavad ilmselt hästi ette kujutada teda kriisiaegse presidendina, siis Ilvese krii-siaegsest tegutsemisest ei mäleta keegi ilmselt suurt midagi. Enamgi veel, avalikkuse silmis taandus Ilves valitsuse tegevuse halliks taustamängijaks.
Andrus Ansip suutis oma mõlema valitsusega veenda nii Riigikogu kui üldsust kärbete vajalikkuses ja selleski, et Eesti peab mitte ainult kindlaks jääma senisele sotsiaalmajanduslikule mudelile, vaid seda veelgi forsseerima (näiteks tööturu regulatsoonide lõdvendamisega).
Nende protsesside käigus kinnistusid sellised viimasel kümnendil üha tugevamini esile kerkinud Eesti poliitika loomujooned nagu parteide siseopositsiooni tekke vältimine, parlamendi opositsiooni rolli vähenemine ja laiemalt põhimõttelisema diskussiooni tasalülitamine põhjendusega, et ei tohi sekkuda mõne suure eesmärgi saavutamisse (Euroopa Liidu liikmelisus, euro kasutuselevõtt).
Poliitiline efektiivsus muutus esmatähtsaks. Selle saavutamise mehhanismid (hääletamisdistsipliin parlamendis, kasvav töökohtade jagamine parteiliikmelisuse järgi, parteide rahastamise läbipaistmatus) kinnistusid kriisi käigus ilmselt asjaosalistele endilegi üllatavalt tugevalt.
Eesti poliitikast sai väga hästi toimiv masin. Ilves, kes enne kriisi oli kriitiline Eesti majanduspoliitika suhtes, ei suutnud kriisi ajal ega pärast seda eristuda poliitilise masina toimimisest. Kui kriis oli juba käes, hurjutas Ilves neid, kes kriisist rääkisid; kui kriis veel kestis, soovitas Ilves inimestele ise hakkama saada. Nii läks president üha rohkem valitsuskoalitsiooni nägu ja kujunes ka tolle juhile omaselt distantseerituks, dotseerivaks ja Euroopast heakskiitu otsivaks. Ja kiidusõnu Euroopast jagub siiani.
Selle valguses on loomulik, et Reformierakond toetas Ilvest väga varakult. Kõige mõjuvamad on ju need nukud, kelle juhtimisnööre näha ei ole.
Indrek Tarandi kandidatuur tegi lühidalt presidendivalimiste teiseks võitjaks Reformierakonna kõrval Edgar Savisaare, kuna Tarandi kõrval joonistusid Ilvese masinlikud jooned ja kuulumine poliitmasinasse selgelt välja.
Tarand võitis Savisaare-järgse Keskerakonnaga head suhted, millest võib saada oluline kapital. Sellest, et Savisaar endale augustis omaväravaid lööma asub, ei oleks Reformierakond osanud isegi mitte unistada.
2011. aasta presidendivalimised muutusid poliitilise masina võidukäiguks. Seejuures ei muudaks asja seegi, kui presidenti valiks rahvas. Pigem lisanduks populismi, sest presidendil puuduvad hoovad midagi oluliselt muuta.
Küll aga tasub meeles pidada, et poliitiline masin hoolitseb eelkõige masina ja selle osaliste heakäigu, mitte avalike hüvede ja arengu eest.
Rainer Kattel, TTÜ professor
Ekspress, 4. sept. 2011
