Foto: Viido Polikarpus Klõbi talu
Minu elus on kaks parimat asja maailmas. Olen ühelt poolt endine linnapoiss ja teisalt mees, kes elab maal Lõuna-Eestis.
Olen aastaid pidanud kuulma oma naabritelt, perekonnaliikmetelt ja sõpradelt, et mul ei ole ikka päris talu. Kui Heli isa veel elas ja talu pidas, siis olid seal ka loomad! Hobused, lambad, sead, kanad, lehmad. Ainukesed loomad, kes mul talus on, on kaks koera ja kass. Hiiri, kurgesid, suitsupääsukesi ja harakaid ei saa vist koduloomadeks pidada, kuigi neid on siin palju. Olen enda kaitseks siiski toonitanud, et olen teinud palju ka nende loomade heaoluks.
Nüüd on kõik muutunud.
Minu head sõbrad ja naabrid on otsustanud, et minu heinaküün oleks hea paik, kuhu panna ema juurest võõrutatud mullikad. Mõte, et Klõbi talust saab nüüd päris talu, tegi mulle palju rõõmu. Mis mulle veel kõige rohkem rõõmu valmistas, oli asjaolu, et ma ei pea ise nende eest hoolitsema! Karli, Jaak ja Juhan teevad ise ära kogu töö!
Aastaid tagasi astus minu juurest läbi noor mesinik Valgjärvelt, kaasas mitu purki mett. Ta oli huvitatud sellest, et panna minu maa peale oma mesitarud. Tal oli seni läinud kõik küll hästi, aga ta vajas rohkem maad tarude jaoks, et saada hakkama ekspordituruga. Mesilaste pidamisest tean ma vähe, pigem võiksin öelda, et ma ei tea sellest midagi. Tema jutu järgi ei oleks mul ka tema mesilastega mingit tegemist olnud, peale selle muidugi, et ma oleksin aeg-ajalt saanud purgi värsket mett. Selgus aga, et minu maadel ja selle ümbruses oli kasutatud nii palju pestitsiide, et seal ei saanud mesilasi pidada. Kahjuks jäigi see kokkulepe sündimata.
Tänaseks on minu põllud pestitsiididest vabad. Minu põldudel kasvab mahe vili ja ka rohi, mida loomad söövad, on mahe. Ma kirjutasin sellel teemal, et mahe oleks Eesti põllumajanduse nishi-toode, juba kakskümmend aastat tagasi. Mahetooted on levinud kogu maailmas ja saanud väga populaarseks. Mahetoodangu kasv on viimastel aastatel olnud kiirem kui tavalise toodangu kasv. Eestis on orgaaniliselt hooldatava põllumaa pindala kasvanud kolm korda. Sama võib öelda mahepõllumajandusega tegelevate ettevõtete kohta.
Tervislikkus on see, miks mahetoitu ostetakse. Mahetoidu valik Eestis laieneb jõudsalt. Eriti oodatud on kohalik mahetoit. Eesti peaks ka täna mitte unustama ära, et mahetoit on tema nishitoode. Euroopa on näljane mahetoodete järele. Me ei saa võistelda näiteks Poolaga, kus on tohutu suured põllud, millel tootmine oleks mõttetu, kui ei kasutataks väetisi ja pestitsiide.
Seotus millegagi, mis on uus, teeb mulle rõõmu, seda enam, et ma ise otseselt tegutsema ei peagi. Aitan oma naabreid heal meelel ja võtan nende mahekasvatusel mullikad oma heinaküüni ulu alla. See oleks tore vaheldus alternatiivenergia tootmisele, on ju päikesepaneelidki Klõbi talu maadel. Orgaaniline talutootmine ja alternatiivenergia – võib-olla läheb selleks aega, aga meie valitsus hakkab ka varsti selles valgust nägema. Ja seda ilma Eesti Energiata.
Viido Polikarpus
