Jaanuar olevat kõige depressiivsem kuu aastast, nii väidavad statistikud. Pühad ja aastavahetus on selleks ajaks läbi, möödas on kõik perekondlikud kohtumised ja sõpradega kokkusaamised, mis toidavad positiivselt meie hinge. Ilm on pime, külm ja suvi on kaugel. Isegi kevad on veel kaugel. Ja nii muutubki jaanuarikuu selleks venivaks mõttetuks kuuks, milleks enamus meist teda peab.
Eks meil kõigil ole omad nipid ligihiiliva depressiooni või masendustunde peletamiseks. Üks on kindel – keegi teine meid õnnelikuks teha ei saa, ikka ise oma sisemuses tuleb leida see rõõmusäde, mida siis erineval viisil lõkkele puhuda. Värske õhk, jalutamine, looduses käimine ja positiivsete inimestega kokkusaamine on teada tuntud nipid, mis aitavad tuju tõsta ja ei maksa midagi.
Heategevus – kui oled ise loppis, aita kedagi, kelle olukord veel hullem. Aitab imeliselt ka iseennast.
Üks väga teraapiline tegevus on ka koristamine. Ikka põhjalikult mõne kapi või sahtli sisu revideerimine ja mittevajalikust lahtisaamine mõjub kahekordselt hästi – saab nurgad puhtaks ja ruumi juurde ning teekond minevikku võib äkitselt ka tänasele päevale hoopis uutmoodi valgust heita. Vanade paberite läbivaatamine on nagu ajakapsli lahtimuukimine – järsku oledki tagasi selles möödunud ajahetkes koos tunnete ja lõhnadega, mäletad oma toonaseid mõtteid. Mäletad seda, mis sai tehtud, aga ka seda, mis jäi tegemata – äkki tuleb just siit impulss midagi ammutegematut uuesti plaani võtta? Mõni ammune unistus tahab täitmist või ammune kontakt uuendamist? Meie elus on mitmeid väärt inimesi, kes kunagi olnud meile nii olulised, kuid siis on kontakt katkenud. Aga nüüd on ju meil sotsiaalmeedia ja google, ja kedagi ammukadunut üles leida on ainult otsimise rõõm.
Erakordseks talvemasenduse peletajaks võib pidada praegu toimuvat KLENK’i festivali ei kuskil mujal kui Kariibi merel! Ligi 600 eestlast nii Ameerikast, Kanadast kui ka Eestist on parajasti seilamas ja kultuuri nautimas, uusi tutvusi sõlmimas ja vanu uuendamas.
Kultuur aitab alati. Tuju tõsta, inspireerida ja mõtetesse uut hingamist tuua. Eestis algas just rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival Docpoint, mis näitab muuhulgas uusi häid filme ka eesti tegijatelt. Eesti film sirutab uhkelt tiibu nii Hollywoodis kui Euroopas ning jääb vaid loota, et kõrge lend jätkub.
Kõik see aitab mõtteid kõrvale viia eelseisvatest valimistest, sest nii poliitikud kui valijad tunduvad mälunõrkuse all kannatavat – ühed ei mäleta, et valitud peibutuspardid jäidki ainult peibutuseks, poliitikud ei mäleta, et üldse kunagi midagi lubatud sai. Ja nii luusivadki poliitikud mööda uksetaguseid, kollitavad inimeste korteriuste taga ja passivad kaubanduskeskustes, jagades pastakaid, õhupalle, kukleid ja muud nänni, ikka lootes selle mäluhäiretega valija peale, kes ei mäleta, et teda juba eelmisel korral tühjade lubadustega haneks püüti.
Iga päev toob meedia teateid uutest valimistrikkidest ja häältepüüdmistest, mis kohati kipuvad juba absurdiks kätte. Aga valimisteni on jäänud veel terve kuu. Kas väsivad poliitikud või tüdivad valijad? Või mõlemad? No vähemalt talvemasenduse hoiab see värviline valimistrall eemale, ja kuna aasta depressiivseim kuu ehk jaanuar ka läbi sai, siis olemegi juba positiivse poole peal. Edasi läheb ainult paremaks.
Kärt Ulman
Peatoimetaja
