Nimeta mind minevikuigatsejaks, kuid Eestis – kaugel väliseesti- ehk pagulaskeskustest, niivõrd-kuivõrd need veel üldse enam tegutsevad – on alati südantsoojendav kohtuda konkreetsete jälgedega meile tuttavatest möödunud aegadest ning puutuda kokku mälestustega nendest inimestest, kes millalgi minu ja me eakaaslaste eest maade ja merede taga hoolitsesid. Või kellega on olnud lihtsalt hea aega koos veeta!
Mõtlen täienduskoolide õpetajaid, skaut- ja gaidjuhte, koorijuhte ja lihtsalt onusid-tädisid, keda olime harjunud nägema Eesti Majades. See vaderite malev kasvatas meid suureks. Need ajad ei tule enam tagasi, kuid mõtteis suudame neid viivuks ilmselt ikka jälle silme ette manada.
Meenutades kasvõi laste lauluhääli: “…talvekülm on mööda läind; lapsed, kes kui vangis eland pole ammu murul käind… Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid hüppavad nüüd rõõmuväes. Möödas kurvad talvetunnid, kena kevade on käes.” (“Kevadel” – August Tähe sõnad)
Seoses tõigaga, et tänavu möödub 75 aastat sellest, mil ligi sada tuhat eestlast pidas paremaks Läände ja vabadusse lahkuda, selle asemel, et jääda venelaste NKVDle ja Punaarmeele jalgu, on meil Eestis praegu avatud mitu olulist näitust.
Esiteks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu (AR) galeriis (Rävala pst. 10) näitus “75 aastat suurest põgenemisest. Ajakirjandus, raamatud, fotod”. (Kuraator Harry Liivrand; kujundaja Rene Haljasmäe). See näitus meenutab meie erakordset, “rahva mällu läbi ja üle põlvkondade sööbinud lugu”, raamatukogu väliseesti kirjanduse keskusest pärinevate tollaste ajaleheartiklite, mälestusraamatute, pisitrükiste ja Karl Hintzeri dokumentaalfotodega. See näitus kestab 24. novembrini.
Eelpoolkirjeldatut oli huvitav oma silmaga näha. AR saalis on välja pandud ulatuslik valik just nendest kirjutistest ja teostest, mis aitavad suurt pagemist läände kõige paremini meelde tuletada. Selle kogemine kulub ära ka tudengitele, kes AR raamatukogu teenuseid päeviti kasutavad. Siin on tegemist osaga suuremast programmist “Minna ei taha, kuid jääda ei saa”, koostöös Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) ja Eesti Kultuuriseltside Ühendusega.
AR maakorruse saali teises otsas on avatud ka Torontost pärit (Eesti Õppetöö Keskus/ VEMU arhiiv) fotonäitus “Balti Ülikool 1946-1949”. Tänud Piret Noorhanile ja Helga Meritsale! Ka selle puhul on tegemist ühe olulise ja liigutava tükikesega meie loost.
Lausa armas on väiksem näitus AR trepigaleriis, II MS ajal välismaale põgenema sunnitud laste koolitee jätkamisest paguluse algaastail. Näha saab nii tollaseid õpikuid kui laagrikoolide päevaraamatuid, aabitsaid, tunnistusi ja muud sellist. “Kes läheb teele timpa-tampa? Hobu läheb teele timpa-tampa. Kes läheb sohu silka-salka? Hunt läheb sohu silka-salka” (Õpperaamatust “Meie emakeel”, 1945 – Henno Jänes). Minul igatahes tuleb küll kojuigatsus peale, nähes tuttavate kooliaja raamatute kaanepilte.
2020. a. juunikuu lõpuni jääb Lennusadamas avatuks audiovisuaalne näitus “1944 – Suur põgenemine”, mida ma isiklikult veel külastanud pole. “Mitte keegi ei osanud (tollal) arvata, et kodu jäetakse pooleks sajandiks… Külastaja saab süveneda lahkujate jutustustesse, mis on küll ühed paljude seast, kuid samas täiesti unikaalsed”.
Julgen soovitada ka Maire Männikule ja tema loomingule pühendatud näituse külastamist KUMUs. “Maire-Helve Männik (1922–2003) oli üks silmapaistvamaid sõjajärgsetel aastakümnetel välismaal töötanud eesti skulptoreid,” märgivad näituse korraldajad. Temast “jäid maha portreelooming, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid ja medalid. (Näiteks) “Marie Underi, …Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedalid ja Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.” Näituse “Eesti legend Pariisis. Maire Männik” avamisele eelnevalt viidi läbi mahukas restaureerimistöö. See jääb avatuks kuni jaanuari alguseni.
Maire oli ka eesti patrioot, nagu sisuliselt kõik temaga koos maapakku läinud inimesed. Ega tema loomingu sekka ei kuuluks muidu üks hästi õnnestunud tundmatule poliitvangile pühendatud skulptuur, aga ka medal Siberis väärkohtlemise tagajärjel surnud teadlase Jüri Kuke mälestuseks.
Lõpetuseks keskendume aga uuesti suurele geopoliitikale. Üldiselt kipuvad paljud eestlased viimasel ajal jälle veidi närveerima, tulenevalt osalt sellest, mis toimub Ukrainas. Aga ka Põhja-Süürias, kus Valge Maja hülgas hiljuti oma pikaajalised lahingukaaslased Süüria kurdide näol.
Mitte ainult ei käinud meie NATO liitlase Türgi juht Erdogan äsja Venemaal Vladimir Putini jutul, aga Türgi ostab viimasel ajal mastaapseid relvasüsteeme Venemaalt. Seda samal ajal, kui sakslaste “Steinmeieri” plaan on Ukrainat ohustamas.
EKRE juht Mart Helme arvates on NATO praegu (Süüria sündmuste tõttu) lausa paralüseeritud. Meie kaitseminister Jüri Luik täheldab samal ajal Läänes soovi Venemaaga suhteid siluda. Ka on Luik nentinud, et venelaste tegevust Ukrainas hakatakse samm-sammult aktsepteerima, lisades: “Minu arust see on päris negatiivne tendents”. Sellised impulsid on arvestaval määral pärit Prantsusmaalt, kus Emmanuel Macron soovib endale suure diplomaadina nime teha. Samu kalduvusi võib ka meie presidendi Kaljulaidi juures täheldada, kes – teiste asjade hulgas – tundub olevat järgimas oma Soome kolleegi Niinistö küsitavat eeskuju neil Venemaaga suhtlemise teemadel.
Tõsi küll, just praegu neid ridu kirjutades on NATO kolonnid Suurbritanniast ja USAst teel Balti riikidesse tankide ja muu sõjakraamiga, et harjutada potentsiaalsete vastaste tõrjumist meie aladelt koos Eesti, Läti ja Leedu vägedega. Siiski on tunda sügistuule jahenemist mitte üksnes taevas meie kohal, kuid ka globaalsetes oludes meie ümber. Teadmatus ja segadus kutsuvad alati ebamugavaid tundeid esile meiesugustes väikestes “rinderiikides”.
Mingil hetkel on oodata USA uut suursaadiku William Ellison Grayson’i jõudmist Eestisse. Kuid millal just? Kokkusattumusena, ajalises mõttes, määras Valge Maja just hiljuti ka uue USA suursaadiku Venemaale diplomaadi John J. Sullivan’i näol. Ootame-näeme siis, millisteks kujunevad Eesti (ja Venemaa) suhted nende kõrgete Ameerika esindajatega.
Ning lõpetuseks: toetusavaldus minult kurdidele, katalaanidele, hongkonglastele ja ka Brexiti pooldajatele Suurbritannias, sest mind on kasvatatud vabadust ihkama ja hoidma pöialt iseseisvumispüüdlustele. Tuleb lihtsalt ootele jääda, nägemaks kuidas need nii mitmed praeguse ebastabiilse maailma draamad lahenevad ning kelle kasuks.
Jüri Estam