Serva poisid teedeehitusel Klõbi talus. Foto: Viido Polikarpus
Olen tihti kirjutanud, kuidas mu naabrid siin Lõuna-Eestis Kurenurmes üksteist aitavad. Kui aus olla, siis elu meie maanurgas püsibki seepärast, et me oleme üksteisele vajadusel toeks. Mina olen tihti nende abi palunud ja mulle tundub, et ma vajangi seda rohkem kui teised.
Heli tahtis, et ma lõikaksin õunapuult mõned suuremad oksad, sest need varjasid tema kasvuhoonet päikese eest. Võtsingi välja oma ketassae, mida ma tegelikult harva kasutan, sest olen oma loomult kaunis hooletu ja see pole just parim omadus ketassaega ümberkäimisel. Pole mul ka ei kiivrit, kindaid ega muid kaitsevahendeid. Minu üllatuseks läks saag kohe tööle, nii et esimesest oksast sain kiiresti jagu. Kohe ka teisest. Kolmanda oksa juures tundus, nagu tahaks saag mu käes plahvatada – kett tuli lahti ja kogu kupatus lagunes laiali. Heli vaatas mulle üllatunult otsa ja naeris: „Täielik Viido!“
Tavaliselt kutsun ma sellises olukorras appi oma naabri Karl Kaska, kes teab saagidest kõike, sest ta meisterdab puidust mööblit. Aga Karl oli juba oma aega raisanud, kui ma kutsusin teda appi veepumpa parandama. Selle pumbaga võtame vett tiigist. Olin pannud sügisel pumba korralikult talveks varju alla, aga nüüd ei tahtnud see kuidagi tööle hakata. Mässasime tükk aega, kuni ma lõpuks märkasin, et ma polnud pumba seda otsa, mis tiigis käib, sinna pannudki! Ja nüüd ei julenud ma mõistagi Karli enam tülitada.
Otsustasin hoopis hakata muru pügama. Mulle meeldib meie murutraktoriga töötada, sest traktoril istumine on mulle igati konti mööda ja töö lausa lendab mu käes. Aga ometi juhtus jälle midagi ootamatut – murutraktori lõiketera tuli traktori küljest ära! Ei jäänudki muud üle, kui siiski helistada Karlile, kes aga oli tõsises ajahädas ja soovitas mul helistada teisele naabrile, Aivar Herale. Helistasin Aivarile, kes töötab Antslas Päästeametis, aga peab ka oma talu. Ka Aivar oli hetkel hõivatud ja arvas, et ehk Armin Serv võiks olla õige mees, kellel on aega minu muret lahendada. Servapere peab meie piirkonna suurimat talu ja sealne rahvas on seotud kõigega, mis kohalikku elu puudutab.
Saingi Arminiga kaubale, aga siiski läks mul ka Karli abi vaja, et võtta lõiketera traktori küljest ära, mida Karl õhtul tegigi. Järgmisel hommikul panin selle oma autosse ja hakkasin sõitma Servade tallu, kuhu on meie talust kilomeetri jagu maad. Ei jõudnud ma veel kuigi kaugele oma kodust, kui mulle tuli vastu politseiauto. Märkasin, et turvavööd ei olnud ma peale pannud. Tõmbasin selle kiiruga üle kõhu ja olin kindel, et nad seda mu liigutust ei märganud. Politsei sõitis minust juba mööda, aga nägin tahavaatepeeglist, et nad pöörasid otsa ringi ja vilgutasid mulle tulesid, et ma peatuksin.
Keerasin küljeakna alla ja küsisin, kas ma tegin mingi vea. Politseinik küsis näha mu lube ja teatas, et mul ei põlenud autotuled. Olin tõesti hämmingus – tuled?! Ütlesin, et mul on vaid mõnisada meetrit sõita! Selle peale pandi mind puhuma, et kontrollida, kas ma olen kaine. Seda ma muidugi olin. Ka mu paberid olid korras. Lõpuks lõi politseinik käe kõrva juurde ja kinnitas, et ma edaspidi paneksin autol ka tuled põlema, kui sõitma lähen.
Lõpuks jõudsin õnnelikult Armini juurde. Ta vaatas mu murutraktori lõiketerasid ja küsis, kas ma olen nendega kive lõiganud. Aga ta lubas teha, mida ta suudab. Küsisin, mis ma talle võlgnen. Selgus, et peaaegu mitte midagi ja juba järgmisel päeval läksin oma muruniidukile järele.
Mul on väga toredad naabrid. Kui nemad mind vajavad, siis olen mina ka nende jaoks alati olemas. Ja ma olen oma naabrite pärast uhke, et ma olen lõunaeestlane!
Viido Polikarpus
