Autor: Viido Polikarpus
Lootus on suur elujõud, mis võimaldab meil seista silmitsi suurte katsumustega ja ületada neid. „Lootuse allikad on igavesed inimese rinnas,“ on öelnud Alexander Pope. Tema mõte on tänini nii ettenägelik kui ka poeetiline. Lootuses on usk, et rasketest olukordadest saadakse üle ja kõik liigub paremuse poole.
Ma arvan, et ma olen oma loomult optimist. Nagu Winston Churchill ütles, et teisiti ei oleks asjal mõtet. Võib ju väita, et pessimist raskendab oma võimalusi elus. Kui tuua minevikust näiteid, siis oma esimesele naisele tavatsesin ma öelda, et tema mõte aja meeldivast veetmisest on nagu ülesmäge suusatamine, sest paistis, et tema jaoks polnud rõõmu ja spontaansust, kuna ta kaalus kõike liiga põhjalikult läbi. Millal iganes ma vaimustusin millestki, leidis ta ikka asju, mis peaksid mind ettevaatlikuks muutma ja mis polnud head. Vahel oli see kasulik, sest siis näitasid kõik minu jõupingutused talle seda, kuidas võimatu oli siiski võimalik.
1828. aasta Noah Websteri sõnaraamatus on küll defineeritud optimisti, kuid pole sõnagi pessimisti kohta. Sel ajal ei olnudki seda sõna inglise keeles olemas. See sõna on moodsa aja leiutis, mida sageli selgitatakse kinnitamisega, et klaas on pooltühi, mitte pooltäis, nagu ütleks optimist.
Realistil, mitte pessimistil on mõlemad jalad maas ja ta ei raiska aega unistamisele.
Ma ei hinda pessimiste, kuigi nad on korrektsemad kui optimistid, kuid optimistid on lõbusamad. Kumbki ei suuda asjade loomulikku käiku muuta. Klaasis on sama kogus vett, ükskõik, kumma poole me valime.
Võiksite öelda, et eurooplased ja ameeriklased on oma intelligentsuse tõttu peamiselt pessimistid, kuid optimistid oma tahte tõttu. Kui te kasvasite Euroopas või Ameerika Ühendriikides, kasvasite selle nimel, et oma elus edukalt edasi liikuda. Lühikese kasvuperioodiga ja pikkade tumedate talvedega inimesed pidid aastaringselt õppima, koguma talvevarusid, kütet ja sooje riideid ning hoolitsema selle eest, et perel oleks ohutu ja turvaline olla. See, kuidas sadu tuhandeid aastaid on elatud, on mõjutanud lääne inimest ja andnud talle selgeid eeliseid „lõunapoolsete inimeste“ ees.
Troopikas elanud inimestel polnud pikas perspektiivis vaja teha tulevikuplaane. Nad ei pidanud varuma banaane, sest kõik, mida nad vajasid, kasvas kogu aeg kõikjal nende ümber. Ei olnud erinevaid aastaaegu, nii et kõike sai alati istutada ja see läks kasvama. Lühidalt – nende kogemused Darwini evolutsiooniteooriaga on paljuski erinevad ja see on tulnud ilmseks sellega, et Vahemere piirkonna pagulased tungivad Euroopasse. Meile, lääne inimestele, tundub, et nende suhtumine töösse on teistsugune, neil ei ole muret enda eest hoolitsemise pärast.
Praegu aga ma maalin ja tunnen sellest suurt rõõmu. Lisaks sellele tõlkis Toivo Asmer minu laulu „Valusad pisarad“ eesti keelde ja hiljuti tutvustati seda raadios. http://podcast.kuma.fm/category/head-uudised/ See andis mulle hoogu kirjutada jälle üks laul, mille ma juba saatsin arranzheeringuks. Mulle tundub, nagu minu jaoks oleks juba saabunud kevad.
Vaatamata poliitilistele segadustele praeguses maailmas olen mina väga optimistlik!
Viido Polikarpus