Kui sügavalt te tegelikult mõtlete sellele, mida te parajasti uudistest kuulete? Kui näiteks räägitakse triljonist dollarist/eurost, kas te siis oskate seda summat millegagi võrrelda? Miljon dollarit on tuhat dollarit päevas kolme aasta jooksul. Biljon dollarit on tuhat dollarit päevas kolme tuhande aasta jooksul …
Hiljuti kuulsin CNN-i uudis-tereporterit teatamas, kuidas ühe kuulsuse peale kaevati, et ta olevat olnud lärmakas.
Kui politsei tema koju jõudis, siis oli see kuulsus purjus, poolpaljas ja kuulas lärmakat muusikat. Samas – kus veel saab inimene sellises olekus olla kui mitte oma kodus?
Pean ütlema, et minagi ei ole maalides alati korralikult riides. Kohe, kui ma voodist tõusen, lähen ja heidan pilgu eelmisel päeval tehtule, viin sisse kiired parandused ja endalegi märkamata olen juba uuesti tööle asunud. Luues ma unustan ümbritseva ja enne kui ma arugi saan, on juba hilisõhtu käes ning aeg on magama minna. Viimastel kuudel olengi end maalimisele pühendanud ja päevad lausa lendavad mööda. Ilmselt on sügis oma värvikirevusega olnud hea loomingulise tõuke andja. Aga võib-olla on tegu sooviga endast midagi maha jätta, enne kui saabub tundmatu kõle talv. Minu isa oli ehitaja ja talv oli tema jaoks sama mis põllupidajale: kui sa ei kogunud talvevarusid, olgu toidu või raha näol, siis oli mure majas. Sügisene talveks valmistumine toob alati ka ärevuse ja mure hinge.
Lugesin kunagi, et kunsti luues asendab mees oma võimetust sünnitada. Kunst on mehe tee kindlustamaks mingitki järjepidevust selles üksildases eksistentsis. Muidugi on väga palju naiskunstnikke, kuid millegipärast on ajalugu neid liiga tihti ignoreerinud, ilmselt seepärast, et ajalugu kirjutavad võitjad.
On neid, kes kinnitavad, et kunst on esimesel kohal vaba aja veetmise mõttes. See aga ei käi ju neoliitikumiaegsete kaljumaalinguid teinud kunstnike kohta. Enamus inimesi arvab, et kunstnik on väga rahulik ja puhanud oma ateljees töötades. Ehk tõesti mõni seda ka on, aga mina mitte. Vastupidi – olen enamasti äärmiselt pingul, sest luues tuleb lahendada üks probleem teise järel. Päevatöö võin ma ära rikkuda ühe vale pintslitõmbega ja see võib mind viia sügavasse depressiooni.
Ma ei teagi, mida inimesed mõtlevad, kui nad üht maali vaatavad. Ise olen täiesti kanapime oma töid silmitsedes ja kui mõni hea sõber või mu naine midagi kommenteerivad, siis äkki avanevad mu silmad ja ma näen tehtut hoopis teise pilguga. Mida rohkem ma maalin, seda enam ma mõistan, kui palju tuleb veel õppida.
Paar aastat tagasi kohtasin Tallinna Eesti Majas Arved Plaksi, kes elab Texases. Ta küsis, kas ma ei oleks huvitatud maalist, mis kajastaks Sinimägede lahinguid 1944. aastal. Tookord asi mõtte tasemele jäigi. Kevadel kontakteerus Arved minuga uuesti. Siis otsustasin, et võtan tema pakkumise vastu. Kuna elan maal vaba mehe elu, siis see tellimus distsiplineeriks mind ja sunniks tõsiselt töötama. Paar nädalat tagasi lõpetasingi ma nimetatud maali ja viisin selle Eesti Sõjamuuseumi – kindral Johan Laidoneri muuseumi, kuhu Arved selle annetas.
Arvedi palvel pidi maal kujutama küll lahinguvälja, kuid seal ei tohtinud olla laipu. Maastik pidi olema tõepärane, nii et igaüks, kes Sinimägedes on käinud, peaks selle ära tundma. Olin mõned aastad tagasi korduvalt Vaivaras käinud, maalides kasutasin ka fotosid Sinimägedest.
Tegin seda maali südamega. Tänu meestele, kes Sinimägedes võitlesid Vene tankide vastu, pääsesid tuhanded inimesed põgenema punase terrori eest, nende seas ka minu vanemad. Ka tänased Eesti kaitseväe sõdurid on minu silmis kangelased.
Laidoneri muuseumis nägin uusi tähelepanuväärseid väljapanekuid. Järgmine kord lähen sinna juba koos oma pojapojaga.
Viido Polikarpus
