Lageraie Ida-Virumaal Alutaguse metsades. Sven Arbeti foto
Kas Eestisse mahuvad korraga ära nii metsamajandus kui ka turism? On neid, kes arvavad, et mõnel tingimusel mahuvad, aga ka neid, kelle arvates kaerajaani tantsimise ja rabade näitamisega rikkaks ei saa.
Kui hakkasin 20 aastat tagasi Eestit valdavalt saksakeelsete rühmadega risti ja põiki läbi sõitma, siis ma ei saanud veel päriselt aru, milline imeline aare on meid siin ümbritsev metsik loodus. Mulle olid muljet avaldanud välismaal nähtud kõrged mäed ja uhked kosed, aga turistid olid siiras vaimustuses sellest, mida nad Eestis kogesid. Nad imetlesid üle kõige meie lõputuna näivaid metsamassiive, mitte näiteks hiljem mainekujunduse vankri ette rakendatud rändrahnusid.
Külalistega looduses olles tulid muidugi alati jutuks meie looma- ja linnuliigid, inimeste ning metsiku looduse vastastikune mõju ja paratamatult ka jahipidamine, mis on paljudes Lääne-Euroopa maades väga tundlik teema. Selgitasin rahulikult, et meie elusloodusel läheb igati hästi, kedagi ei ähvarda küttimise tõttu väljasuremine. Rääkisin aastaid ülivõrdes RMK tegevusest riigimetsade majandamisel, matkaradadest, igameheõigusest.
Eesti loodust ja selle hoidmist käsitledes tundsin alati suurt uhkust ja rahulolu. Olin kindel, et see on valdkond, milles teised riigid võiksid meist eeskuju võtta, nii nagu e-riigi puhul.
Et kõik ei ole enam nii roosiline, sellest sain aru neli aastat tagasi uue metsaseaduse arutelude käigus, kui kriitiliste teadlaste ja kultuuritegelaste argumente lihtsalt ignoreeriti. Maapiirkondades oli ka järjest raskem aina uutest lageraielankidest mööda vaadata.
Kui kogenud loodusgiid rääkis oma koolitusel, et väliskülalisi häirib juba aastaid, kui palju ja kus (ka looduskaitsealadel) tehakse meil lageraiet ning et giidil tuleks seetõttu hooaja alguses külastatavad piirkonnad läbi sõita või vähemalt raieteatistega tutvuda, et koledamaid kohti vältida, arvasin veel naiivselt, et see kõik hakkab mind otseselt puudutama alles siis, kui minust saab ka loodusgiid.
Paraku on saanud selgeks, et ka tavaliste kultuurituristidega ringi sõites pole metsateemast enam pääsu. Näiteks sel suvel Saaremaal olles valisin Panga pangalt Karja kiriku poole sõitmiseks rannikutee asemel tundmatu otsetee läbi metsa, mis osutus kohe suureks veaks. Mul oli plaanis rääkida sellel teelõigul floorast ja faunast, aga kahjuks polnudki tegu ilusa metsavahetee, vaid lageraielankide ahelaga. Turistid olid täiesti hämmelduses ja pettunud. Mitte selliste vaadete pärast ei olnud nad otsustanud olla selle 25% väliskülaliste seas, kes külastab peale Tallinna ka maapiirkondi.
Taolises olukorras oleks täiesti mõttetu kanda turistidele ette kõik need õigustused, mis on avalikkuses intensiivse tööstusliku raiumise kaitseks läbi käinud: metsade väidetav piisav aastane juurdekasv, metsamaa (aga mitte metsade!) kõrge protsent maismaast jne. Kui ikka bussiaknast avaneb kole vaatepilt songermaale, mis kunagi oli elurikas mets, siis pole ei tahtmist ega võimalust midagi ilustada.
Seega jõudsin möödunud suve lõpus ootamatult arusaamale, et ma pean põhjalikult ümber tegema praktiliselt kõik need giidijutud, mis on Eesti looduse kohta minu peas aastate jooksul kujunenud. Veelgi kurvastavam on, et pean lausa püüdma mõnda teemat vältida ja fakte turistide eest varjata, et mitte kahjustada täiesti hävitavalt Eesti kui sihtkoha mainet.
Kui näiteks saksa turistid kuuleksid, et meil oli enne viimast jahihooaega metsades veidi üle 16 000 põdra, kellest riiklikul tellimusel lasti maha üle 6000, nii et isegi jahimehed on juba kriitiliselt sõna võtnud, siis see oleks raudselt üks peamisi fakte, mis neile Eesti kohta meelde jääks ja mida nad ka aktiivselt kodumaal edasi räägiksid.
Olukorra teeb keerulisemaks seegi, et kui seoses paljude teiste problemaatiliste teemadega, mille kohta giidilt tihti küsitakse (näiteks narkosõltlased, HIV, madalad pensionid), saab öelda, et nii kodanikuühiskond, poliitikud kui ka riigiasutused tunnistavad probleemi ning pakuvad lahendusi, siis metsapoliitikas on olukord teistsugune.
Kodanikuühiskond on ammu ärganud, aga poliitiliste otsuste tegijatel ja nende rakendajatel seisab see veel ees.
Peagi algavale turismihooajale võimaldab mul siiski lootusrikkalt vastu minna teadmine, et olen üks nendest paljudest kodanikest, kes teeb aktiivselt Eesti metsade heaks oma osa. Ma saan väliskülalistele ausalt silma vaadata ja öelda, mida ma ise olen teinud ning kavatsen edaspidi olukorra muutmiseks teha.
Mind väga inspireerib maailmakuulsa loodusuurija ja -kaitsja Jane Goodall’i sõnum: „Kõige suurem oht meie tulevikule on apaatia.” Soovin, et see sõnum kõnetaks ka valitsuse ja riigikogu liikmeid. Õhus on alati palju teisigi aktuaalseid teemasid, aga mõelgem – mis kasu on meil ja meie lastel tulevikus näiteks kõrgemast pensionist, kui elukeskkond on rikutud ja inimestel hing seetõttu haige?
Käitudes omal maal tõeliste otsustajate ja tulevikku vaatavate peremeestena ning laskmata end sealjuures juhtida ainult kiirele rahalisele kasule orienteeritud huvirühmadest, on rahva valitud poliitikutel täiesti võimalik teha need muudatused, mis on kirjas keskkonnateadliku kodanikuühiskonna ning teadlaste arvukates pöördumistes ja petitsioonides ning 21. märtsil toimuva ühismeeleavalduse Eesti metsa manifestis.
Olles selle saavutanud, saaksid nii kohalikud kui ka väliskülalised nautida rahuliku südamega meie hästi hoitud loodust.
LIINA STEINBERG
giid, 21. märtsil toimuva meeleavalduse „Päästame Eesti metsad“ üks korraldajatest