Kurenurme poisid. Viido Polikarpuse fotod
Mõni aeg tagasi külastasid mind mu noored naabrid, kes olid alustamas oma uut äri ja tahtsid seda minuga arutada. Võib-olla ka nõu küsida. Võttes arvesse kõiki oma kogemusi, mis mul on päikesepargi projektiga seoses, olin ma üllatunud, et üldse keegi tahab minult veel nõu küsida.
Kui need naabripoisid veel nooremad olid, siis oli neil pahade poiste kuulsus. Millal iganes kuskil midagi halba toime pandi, süüdistati kohe neid ja tõele au andes peab tunnistama, et enamasti oli selleks ka põhjust. Aga kes meist ei oleks noorpõlves teinud midagi, mida ta poleks hiljem kahetsenud?
Meie kodukandis ei ole piisavalt töökohti, seetõttu on noorte ettevõtlikkus kiiduväärt. Et siinkandis on vähe rahvast ja ka teed on enamasti kruusatatud, bussiühendus on kehv – päevas läheb Võrru ja tuleb sealt tagasi vaid üks buss –, siis pole lootustki tööd leida, kui sul endal ei ole autot.
Paremini kui mõnel teisel kohal läheb Sõmerpalul, sest seal on Toftani saeveski, Osulal, kuna seal on graanulitehas, samuti tegeldakse seal uue tööstusprojektiga, aga need kõik on kontsentreerunud ühte kohta ja hõlmavad vaid piiratud arvul töökohti. Muidugi teenib Sõmerpalu vald Osula tööstuspargist märkimisväärset tulu.
Kui mu naabrid oma autost välja tulid, hirmutasid nad mu koerad ära. Tavaliselt võtavad nad külalisi vastu tervituseks saba liputades. Igatahes olid poisid kostümeeritud. Paistab, et nende plaan on rentida end välja üritustele, pidudele, tähtpäevadele, avamistele jms., riietudes vastavalt olukorrale.
Rasmus-Mer Allekõrrel, eestvedajal, on nimi, mis võiks kuuluda mõnele kosmeetikafirmale, aga ta on juba mitmes ettevõtmises kätt proovinud. Aastaid tagasi, kui ta oli veel poisike, viis ta oma rolleriga poest kaupa kohalikele inimestele, kes ise ei saanud mingil põhjusel poodi minna. Teda nähti kogu aeg, kiiver peas, kruusateel sõitmas, poekotid rolleril kaasas, et viia kaup oma ootavatele klientidele koju. Kui Rasmus sai kätte autojuhiload, sai ta kiiresti kuulsaks kui autojuht, kes kunagi ei sõida purjuspäi, ja seetõttu kasutati teda kaine autojuhina pidudel.
Ma usun, et majandusseadused jõudsid ka Rasmuseni. Kliendid ja sõbrad maksid kinni küll kütuse, aga sellest ei piisanud enda veel peal hoidmiseks. Nii pidi Rasmus midagi uut välja mõtlema.
Ma ei tea, kas mu noorte sõprade äri läheb hästi, aga kiiduväärt on nende ettevõtlikkus ja tahe midagi teha. Kes teab, võib-olla nad palkavad endale mõne aja pärast juurde abilisigi kohalike hulgast, ostavad uusi kostüüme ja saavad kuulsaks kogu riigis. Siis ei jää miljongi tulemata!
Vähemasti nii peaks üks edukas ettevõtja mõtlema küll, kas pole?
Viido Polikarpus
