Lugesin huviga hr Vilmsi ja pr Andra kirjutisi emigratsiooni alalt.
Tahan kirjutada, kuidas meie pere siia Ameerikasse jõudis.
Minu isa oli politseiametnik Tartus.
1942. aastal teda mobiliseeriti paljude teiste politseiametnikega ja saadeti Venemaale Saksa rinde taha partisane püüdma.
Ta sai raskelt haavata, kaotas vasaku silma.
Hiljem Saksamaal sõjavangis ja DP laagrites elades hakkas ka teine silm kustuma.
Meil ei olnud võimalik kuhugi emigreeruda, kuna mina olin siis veel ainult 14 aastane.
1950. aastal võttis Norra Europa Helpet organisatsioon vastu pimedaid Ida-Euroopa põgenikke.
Emigreerusime Norrasse 1950. aasta jaanuaris ja meid pandi jälle laagrisse paljude teiste välismaalastega.
Olime ainuke Eesti perekond. Elasime Norras 6 aastat.
1953. aastal avas president Eisenhower jälle uksed Ida-Euroopa põgenikele.
Panime sooviavaldused sisse ja ootasime kolm aastat viisat.
Meile andis fiktiivse garantii Eesti Abi kaudu insener Walter Brunberg. Ta olla seda teinud paljudele.
Jõudsime New Yorki päev peale tänupühi 1956.a.
Sadamas oli vastas Eesti Abi juhataja hr Erich Priks, hiljem Park.
Ta viis meid Times Square’i ligidal ühte mitte korralikku hotelli ja ütles, et nüüd olete omapead.
Mina olin siis juba 21aastane ja perekonnapea.
Meil oli lubatud kaasa võtta $300.
Minu õnneks oli meie hotelli öövaht nädala lõppudel New Yorgi Eesti Majas töötanud hr Tiffel, eesnime kahjuks ei mäleta.
Ta soovitas mul minna YMCA-sse, kus töötas nende tööandmise büroos eesti kirikuõpetaja hr Hendersen.
Ma olin seal esmaspäeva hommikul ja ta leidis mulle kohe tööd ja alustasin järgmisel päeval.
Elasime hotellis, aga käisime igal päeval New Yorgi Eesti Majas lõunal.
Mu isa kohtas palju vanu kolleege nii politseist kui ka sõjaväest, kes andsid meile soovitusi ja telefoninumbreid.
Umbes kahe nädala pärast sai ta porteri töö koos vaba keldrikorteriga ühes suures korterimajas Harlemis, kus üks tema kamraadidest, hr Jüri Asu oli superintendent.
Nii oli meie elu algus Ameerikas.
Leo Viru