Aastaid tagasi naelutasin oma suveonni akna kõrvale golfivõistluselt auhinnaks saadud lindude pesakasti. Ikkagi silt peal, et mille eest, kahju oli kaselatva peita. Unistasin, et keegi võiks sinna pesa teha, aga ei, vaid üks kimalane tuli mitu suve igal õhtul madala põrinaga ööbima.
Tänavu jõudis õnn õuele, rasvatihane valis kasti endale koduks ja minu seinataguseks naabriks.
Käis pesa ehitus, vargsi munemine ja haudumine. Ants on küll suht julge, aga ka tark lind, kes näitab end siis, kui tema tahab. Ja siis hakkas säutsumist kostma. Esialgu väga vaikset, siis eriti söögiaegadel järjest valjemat.
Kuniks enam hommikuti magadagi ei lastud, tibude lärm oli nii kõva. Ja täna hommikul, mil ema lendumineku stimuleerimiseks enam süüa ei tassinud, hakati julgelt välja vaatama ja üksteise järel kas potsatamise või lühikese vurr-lennuga kodunt lahkuma.
Miks nii tavalisest asjast kirjutan? Ainult selleks, et öelda, kui vähe on inimesel õnneks ja rõõmuks vaja.
Istud ikka, kolmeaastane põnn süles, see teeb tsst ja vaatame, kuidas ema-Ants lastele süüa veab. Mis veel vaja? Kõik muu on tühine.
Enn Hallik