Fotod veebilehelt http://web.zone.ee/johvipolemine/ Karl Hintzer juhtus just tule puhkemise ajal sõitma Jõhvi suunas, õigemini Jõhvist läbi Narva poole. Tema tehtud fotod tulekahjust on ainukesed, sest kohapealne rahvas oli sündmusest niivõrd rabatud, et meelesegaduses ei osanud ka kõige väärtuslikumat päästa.
Tänavu, 3. augustil 2013, möödus 70 aastat ühest Eestit tabanud õnnetust sündmusest, mis toimus minu 13. eluaastal. Nimelt põles vähem kui kahe tunni jooksul maani maha ligikaudu pool Jõhvi linna; s.o. terve idapoolne osa mõlemal pool Narva maanteed kuni pea Toila jaamani.
Oli imeilus päikesepaisteline augustipäev, 1943. Marjad aedades küpsesid kiiresti ja meie helerohelises kahekorruselises klaasrõduga majas, Narva mnt. 28, keetis ema vaarikamoosi. Mina ja minust seitse aastat vanem õde korjasime aias marju – ees ootas pikk sügis, talv ja kevad. Meil oli suur aed, kus kasvatasime kõikvõimalikku. Isal oli suur viljapuude kool.
Äkki kostis pikalt kestev tuletõrje alarm – pritsimaja oli meie vahetus läheduses.
Katkestasime “ajutiselt” marjakorjamise ja jooksime õega ligi kilomeetri kaugusele turuplatsile, mille läheduses oli piltilus, saleda pilbastorniga Jõhvi kirik. Torn oli üleni leekides ja tugev tuul kandis põlevaid pilpaid allatuult Narva maantee suunas. Sõjavangid olid “leerimaja” õues lahtisel tulel toitu keetnud ja üks sädemeist sütitas torni, mille järel tuul tegi oma töö. Jooksime kiirustades koju tagasi, kus juba põles meie kõrvalmaja katus. Imestasime, et kaks tulekahju üheaegselt? Alles hiljem saime teada, et tegemist oli sama tulekahjuga, ainult süttimine oli osalt järk-järguline, osalt aga samaaegne. Meie maja ümbritsesid suured puud ja lisaks tihe sirelihekk, seega toimus süttimine aeglasemalt. Õues sirelipõõsa all magas mu märtsikuus sündinud vend. Oli ilmne, et tuleb kiiresti tegutseda. Mina võtsin vankrikese vennaga ja asusin teele Aia põiktänavalt tänavavahe eemal oleva Tallinn-Narva raudtee suunas, mille taga olid suured heinamaad ja siis Jõhvi mõis kasarmutega. Ähmi täis ema kahmas vaid käekoti, kuldkella ja veel paar ehteasja. Isa, kelle töökoht oli Jõhvi Metskond, otse üle Rakvere maantee kirikust, tuli jalgrattaga töölt. Kahmas koos sahtlitega ema armastatud ja triigitud lumivalge pesu, mis jäi õue ja põles ja kust hiljem leidsime vaid kõrbenud servadega riidetükke. Õde võttis, mida suutis, palju siis korraga pakkimatuid asju kanda saab? Ruttasime raudtee suunas. Juba põlesid kõik majad, kaasa arvatud mesitarud ja meie aias olid puudealused hiljem täis küpsenud õunu ja pirne. Vähem kui kahe tunniga ei olnud idapoolsest Jõhvist enam järel rohkem kui mõned raudteeäärsed majad. Ühes neist, perekond Koppelile kuuluvas, saime esimesel ööl peavarju. Kuuldavasti hukkus tulekahjus imekombel vaid kaks üksi elavat vanainimest, tõenäoliselt seetõttu, et tulekahju toimus keset päeva. Edaspidi andis meile ühe toa ja köögiga ulualuse Jõhvi Metskond oma kantselei kõrval, Rakvere maanteel. Kehtis kõigi ühistoitlustamine Jõhvi linna võimaluste piirides ja Eesti Ühisabi toel. Helded annetajad üle Eesti varustasid meid ka riideesemetega. Tollest ajast on alles veel tänaseni alles üks ilus pooltakune kodukootud rätik. Enne Jõhvit oli Eestis juba Petseri sellise suurpõlemise läbi teinud.
Jäime Jõhvi kuni jaanuarini 1944, kui oli rohkem sõjavoore juba rindelt lääne poole tulemas kui sinna minemas. Mu isa saatis minu koos venna ja emaga Järvamaale, kust mu vanemad pärinesid. Isa, olles riigiametnik ja õde, kes töötas peale 1943. a. gümnaasiumi lõpetamist Jõhvi apteegis, mida peeti “meditsiiniliselt oluliseks”, ei saanud töölt lahkuda enne üldist evakueerimist juulis 1944. Aitasime vanaemal rukist lõigata ja siis viis isa järgmine töökoht meid Haapsallu, millise isa valis antud võimalustest kui kõige merelähedasema. Sealne metskonna hoone asus Paralepal, ilusa männimetsa all. Jäädavalt lahkusime Eesti mandrilt 23. septembri õhtul 1944 Rohuküla sadama kaudu üle Hiiu ja Saaremaa.
Olen tihti mõelnud, et kui me ei oleks kaotanud kodu Jõhvi põlengus, kas oleksime saanudki tolleaegsete olude tõttu õigeaegselt lahkuda. Minu Jõhvi algkooli klassikaaslastest pääsesid vabadusse veel Käthe Bender McDowell ja Hans Lill.
Heljo Laev Lüsi
