12. novembri Postimehes refereeriti Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive esinemist Vikerraadio saates „Reporteritund”, milles väideti, et tuumajaam sobiks Suur-Pakrile.
Suur-Pakrist kui Eesti Energia eelistusest on palju kõneldud, kuid allakirjutanule tundub see väga ebamõistlikuna. Saarel puudub infrastruktuur, seal pole korralikku sadamat ning sinna ei vii ka raud- ega maanteed. Kogu infrastruktuur tuleks sinna rajada, sest ei tuumajaama ehitajad ega tulevased töötajad ei hakka ju elama telkides. Esimeseks sammuks peaks olem tammi ehitamine üle Kurkse väina, mis läheb hirmkalliks. Ka jääksoojuse kasutamine Tallinna kütmiseks on utoopiline. Kohalike vastuseis tuumajaamale on samuti tugev.
Millegipärast arvatakse, et tuumajaam peaks paiknema inimtühjas piirkonnas. See on sügav eksitus. Tänapäeva tuumajaamad on kompaktsed ja ohutud. Näiteks Belgia nelja reaktoriga tuumajaam Doel asub seitsme kilomeetri kaugusel miljonilinnast Antwerpenist, Loviisa ja Leningradi tuumajaam asuvad linnadele veelgi lähemal. Eestis aga levivad tädi Maali hirmujutud, mis baseeruvad Tšernobõli katastroofil, mis nüüdisjaamades ei saa korduda, sest neid ei saa viia käsijuhtimisele ning reaktori südamiku vigastav avarii on võimalik vaid siis, kui mitmekordsed ohutussüsteemid langevad rivist välja üheaegselt. See on aga võimatu. Tänapäeva tuumaelektrijaamade reaktorid ei saa mitte mingitel tingimustel pommilaadselt plahvatada, sest tuumakütuses on lõheneva uraani ja plutooniumi hulk mitmekümnekordselt väiksem, kui on minimaalselt vajalik plahvatuslikuks tuumade lõhenemiseks.
Energiakriis on ka Eestis lähenemas ja selle eitamine on lühinägelik. Ilmselt on valdav osa Eesti elanikest jõudnud arusaamisele, et ilma oma tuumajaamata me ei pääse. Narva soojusjaamade vanad tolmpõletuskatlad tuleb vastavalt Euroopa Liiduga sõlmitud liitumisleppele aastal 2016 sulgeda ja meil tekib kohe elektrienergia puudujääk ligikaudu 900 MW, mis aastaks 2025 võib ulatuda 1400 MW-ni. Reno-veeritud keevkihtkatlaid on Narvas käigus vaid 430 MW. Kuigi põllumajandus tarbib elektrienergiat meil oluliselt vähem kui tööstus (36%) – kõigest 4%, lööb elektrihinna oodatav tõus Eesti põllumajandust eriti valusasti, sest suur osa meie suurfarme on ehitatud laenurahadega. Valusasti tabab elektrihinna tõus ka kodutarbijat, sest elekter kallineb mitte protsentides, vaid kordades. Töös oleva elektrimajanduse arengukava aastaiks 2008-2018 alusel tõuseb elektri hind tänaselt keskmiselt 40 sendilt kW/h aastaks 2013 90-le sendile kui CO2 tonni kvoodihind on 25 eurot ja 130-le sendile kui kvoodihind on 50 eurot. Elektritariifide edasine tõus lööb valusalt kõiki majandusharusid, kus elekter moodustab üle 10% kuludest. Vabaturule üle läinud suurettevõtted maksavad elektri eest juba praegu kaks korda rohkem kui varem. Kui tuuleenergia peaks tootma veerandi Eestis tarbitavast elektrist ehk 2 TWh aastas, siis tuleks meil tänaste toetuste juures elektrituulikute omanikele maksta 1,6 miljardit krooni aastas. Koos-tootmisjaamade põhieesmärk on soojustarbe rahuldamine.
On ilmselge, et ainukeseks väljapääsuks on kiire Eesti tuumajaama ehitamine, kuhu on võimalik kaasata erainvestoreid ja väliskapitali. Soome firma Fortum huvi on olemas. Kuid siin hakkab avalduma meie riigivõimu pidurdav osa, kes ei saa hakkama isegi vajaliku seadustepaketi vastuvõtmisega. Optimismi sisendab vaid Reformierakonna viimase aasta tegevus, kes on enda energiapoliitika eesmärgiks seadnud riigi energiasõltumatuse kindlustamise ja seda Eesti oma tuumajaama baasil.
Paljud probleemiga vähe kursis olevad isikud väidavad, et meil puudub tuumaenergeetika arendamiseks vastav kompetents. Lohutuseks võib öelda, et tuumaenergeetika kursust on Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituudis loetud kogu aeg, ka Tartu Ülikoolis on füüsika põhikursuse üheks osaks tuumafüüsika ning valikainena õpetatakse keskkonnakiirgust ja dosimeetriat. Rida meie noori õpib välismaal magistrantuuris ja kahtlemata on iga Tartu Ülikooli korralike hinnetega lõpetanud füüsik ja keemik suuteline pärast vastava kursuse läbimist selles valdkonnas edukalt töötama. Peagi käivitub TTÜ ja Tartu Ülikooli baasil tuumaenergeetika alane magistriõpe. Suureks abiks võivad osutuda mitmed välisriikides töötavad eesti rahvusest nimekad tuumenergeetika spetsialistid.
Kuid kuhu siis rajada oma tuumajaam? Sellega pole vaja uisapäisa kiirustada, kuid sobivaid kohti on kümneid. Oluline on jahutusvee olemasolu. Näiteks Leningradi tuumajaam kasutab tunnis 20 000 kuupmeetrit jahutusvett ehk ööpäevas 480 000. Seega peaks jaam paiknema mere ääres. Olulised on ka minimaalne keskkonnamõju, võimalikult väike avalik vastuseis, sobivad ehitusgeoloogilised tingimused, suurtarbijate lähedus, jääksoojuse kasutusvõimalus, ülekandeliinide lähedus, ühendusteede (sadam, raudtee, maanteed) olemasolu, tööjõu leidmine ja nende majutamisvõimalused, maa olemasolu (soovitavalt riigimaa). Hiljuti esinesin ma Lääne-Virumaa arengukonverentsil, kus ma pakkusin tuumajaama asukohaks Letipead Lääne-Virumaal ja vastuseis polnud suur. Ka maavanem suhtus asjasse soosivalt. Merest saab jahutusvett, asustus on hõre, suurtarbijad Kunda ja Rakvere on lähedal ning ka Tallinna ja Kirde-Eesti suurtarbijad on vaid 100 km raadiuses. Hoopis hõlpsam kui Suur-Pakril on ka jääksoojuse kasutamine.
Ma ei kinnita, et Letipea oleks ainukene võimalik variant, kuid jaama rajamiseks peab olema just kohalike omavalitsuste huvi, kes saavad juurde kõrgepalgalisi maksumaksjaid, tööd leiavad ehitajad ja kokkulepete alusel võiks lähipiirkondade elanikud saada elektrit odavamalt või hoopis tasuta. Seega ootaksin ma tuumajaama asukoha osas mitte vastuseisu, vaid pingelist konkurentsi.
Energiaturvalisus on iga riigi püsimajäämise alus ja me ei tohi oma tulevikku rajada elektri sisseostule. Maailm on üha plahvatusohtlikum, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Me peame oma energiavajadused katma siseriiklike ressurssidega ning muutma elektri tootmise ja tarbimise võimalikult efektiivseks ja läbipaistvaks.
Me ei arva, et tuumajaama rajamine oleks lihtne ülesanne, kuid raskused ongi selleks, et neid ületada. Praegu on kõige olulisem teavitus- ning selgitustöö tegemine Eesti elanikkonna seas, et muuta Eesti tuumajaama arendustegevus ahvatlevaks ja läbipaistvaks. Usun, et keegi ei taha meil lähitulevikus jääda elektri ja soojata ning ilmselt ainuvõimalikuks teeks olukorrast väljatulemiseks on kiire ja jõuline tegutsemine tuumajaama rajamisel.
Anto Raukas, akadeemik,
MTÜ Eesti Tuumajaam juhatuse liige
