Jaanipäev. Igal talvel näen sellest und, mõtlen, kus on kõik need kohad, kuhu matkama tahan minna. Mere äärde ja suurtesse soodesse, vanadele talumaastikele ja paksudesse metsadesse. Sinnani, kuhu pole veel astunud ühegi teelise jalg.
Sel kevadel ostsin endale isegi hästi sooja magamiskoti, et kohe, kui lumi kaob, siis hakkan rändama. Aga ma ei tea, kuhu on kadunud kevad ja ma ei tea, kuidas olen oma suvepäevad jälle kohustusi täis ladunud. Eelmisel aastal juhtus sama, vaid korra suutsin end kohustustest lahti rebida ja viieks päevaks sõita sõpradega kaugele Saamimaale, Põhja-Jäämere äärde. Sinna ja tagasi.
Kui neid murelikke ridu kirja panin, siis tuli meelde üks graffiti Eesti Rahvusringhäälingu Tartu stuudio ukse taga “Kuhu see kiire, mis kuhugi ei vii”. Arvatavasti on selle sinna jätnud Tartu kunstikooli tudengid, kes siin Tartus praegugi arvutite ja raamatute taga istuvad ja kuidagi suvepuhkusele ei pääse. Sest elu on nii kiire.
Võib-olla oligi vanal ajal maarahva seas jaanipäev nii oluline sellepärast, et siis võeti aeg maha. Käidi jaanitulel ja elavatel sugulastel külas ning lahkunuid kalmistul mälestamas. Natuke pikemaid retki tehti inimeste poolt, kes muidu oma külast välja ei pääsenud. Logistati vankriga ja astuti saabaste kriuksudes.
Aga lummav on minu jaoks alati olnud suviste rändude aeg ja ma saan aru, et tõeliselt vabad olidki ehk need, kel suuremat varandust hingel taga polnud, kes said lihtsalt minna, minna kõndima läbi maa, magada heinarõukude all või heinu täis küünides, juua janu täis selgest allikast ja teenida juhutöid tehes välja oma leivakannikas. Kaks kätt taskus, nii nagu August Gailiti romaanis “Nipernaadi”. Nipernaadilik rändamine on vabaduse võrdkuju.
Koroonaaeg oli kummalisel kombel see aeg, kus tõesti käidi rohkem oma kodumaal rändamas. Noored mehed ja naised võtsid seljakotid selga, trotsisid vihma ja sääski ning matkasid. Üksjagu telesaateidki sündis neist käikudest. Ja tegelikult on meil seda toetamas suhteliselt hea matkateede võrgustik ja isegi läbi Eesti Piritalt Vastseliinasse kulgev oma palvetee. Kuid nipernaadilikkus on neist käikudest kadunud. Matkajatel on seljas kallis matkavarustus, magamiskotid ja telgid, potid ja kuivtoit, GPS ja toetusmeeskonnad. Palveränduritel kindlad magamiskohad. Sest nipernaadilikult enam Eestis rännata ei saa.
Ma loen oma vanaisa Gustav Vilbaste 1923. aasta rännuraamatust “Kodumaal rännates”, et pöördepunktiks matkamises oli Eestis eelmise sajandi algus: “Kodu tundmaõppimine peaks meil kasvama, suuremat hoogu võtma, et meie võiksime tõsiselt armastada seda kena nurgakest, mida hüütakse Eestiks.
Välismaal, iseäranis Saksamaal, peab iga haritud inimene, üliõpilane, keskkooli kasvandik vabal ajal oma kohuseks jalgsi rännata kuhugi kenamasse kohta, et imestada isamaa ilu, leida neid põhjuseid, mis sunnivad lugupidama kodumaast.
Üksikult või rühmadena rännatakse suvisel vaheajal mägedesse, nõmmedele, rahvuslikudesse parkidesse, et panna tähele looduse ilu, ehitust, maastikulisi avarat väljavaadet või nende piiratud ala. Ja need isiklikud vaatlemised õpetavad palju rohkem kui pikad seletused klassides, sunnivad juurdlema nähtete tekkimise juures, süvenema sellekohasesse kirjandusse, et leida õigeid põhjusi, tutvuda mitmesuguste teooriatega nähtuste käsitamisel jne.” Tõepoolest, möödunud sajandi algusest on maad mööda ringirändamine saanud pigem avastamise ja kodukoha tundmaõppimise maigu. Meil on tähistatud matkarajad, meil on tohutul hulgal kõiksugu kodumaal ringirändamise kirjandust, väga head kaardid ja näiteks ka bussiekskursioonifirmad ning võimalus osaleda ettevalmistatud matkadel soos ja veeteedel.
Aga kõiges selles jääb puudu midagi, mida inimene tegelikult vajab. Vajab aega aeg-ajalt aeg maha võtta ja minna rändama. Tänapäeval on nii, et kui keegi ka sellise otsuse teeb ja kasvõi paariks päevaks telefonivõrgust kaob, siis kiirustavad tuttavad ja sugulased teda kohe politse
iga taga otsima. Ei hetkegi iseendale või teekonda “maailma targima inimesega – iseendaga”. Ja tegelikult pole meil ka enam selline mööda maad rändamine võimalik. Veidi kulunuma välimusega inimest vaadatakse kohe kui võimalikku varast või piilurit ja kutsutakse ehk politseigi, naabrivalve kannab selle eest hoolt. Minna tallu klaasi vett küsima polegi vist võimalik, allikapaiku ei oskagi paljud enam leida. Või minna talusse abitööle, et oma leivapala välja teenida? Kas meil julgetaks rändurit tööle võtta? Kas pakub keegi pingiotsa magamiseks rändurile? Heinarõuke ja -küünegi pole enam, kogu uduse heinamaa hein on valgetes kilerullides. Heinarõuk ise on kõige suurem allergiatekitaja, inimesed ei saa enam nende all magada, kui pole võtnud allergiatablette. Lisaks ründavad puugid ja sääsed. Kas saaksime hakkama terve suvi ühtede ja samade riietega, aeg-ajalt neid vaid jõevees pestes, käia jalanõud nii lääbakäpa ja varbad kinganinast välja. Ja 14. juunil tuli Virumaal peetud peldikukonverentsil, kus tutvustati uuesti kuivkäimlate kasutuselevõttu, jutuks, et inimesed ei saa enam metsa all keha kergendamisega hakkama ja isegi meesterahvad käivad maakohtadesse sattudes peenemat häda tegemas WCs. Võib-olla tulevad nipernaadilikud ajad kunagi tagasi, kus kirjanik läheb romaanile ainest otsima käiguga läbi maa, kevadest kuni sügiseni, kuni valge lumi katab maad. Kas läheksime?
Põnev on lugeda Frederic Grosi eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõndimise filosoofia”, kus ta räägib teel olemisest, kõndimisest ja sellest, kuidas Nietzsche lõi oma olulisemad teosed just kõndides. Toaseinte vahel oleks need loomata jäänud. Kas ehk sellepärast sünnibki nii vähe klassikaliselt häid teoseid, et ei kõnnita?
Aga tulles tagasi jaanipäeva juurde. “Molutamine” on see moesõna, mis loodusfilosoofi Fred Jüssi loomingust on rahva sekka jõudnud. Need, kes varem mittemidagitegemist patuasjaks pidasid, võtavad nüüd aega molutada. Molutamise kõrval aga võiks võtta maad rändamine mööda kodumaad, palverännud iseenese juurde – kondamine.
Kristel Vilbaste, [email protected]
