Mul on üks vanamoodne metallist Kawe küpsisekarp, üks neist, millel on külje peal uhked pildid vabrikust. Selles karbis hoian ma oma kõige väärtuslikumaid asju ja tunnen end nende tõttu lausa miljonärina. Ma ei pea silmas raha, vaid kootud sokke, mis mu tütar Maarika mulle kudus, kui ta käis Waldorf-koolis Hawthorne Valleys New Yorgi osariigis.
Mina kolisin Eestisse 1995. a veebruaris. Samal suvel tulid mu kaks last Eestisse minu juurde. Septembris läks Maarika tagasi oma kooli.
Kuna Eesti talved olid hullusti külmad, kuduski Maarika mulle järgmisteks jõuludeks ühe soki ja veel järgmisteks teise samasuguse. On imekspandav, et need kaks sokki moodustavad tõesti perfektse paari – nii värv, triibud kui kõik muu sobivad täielikult kokku! Olin oma tütre üle nii uhke, et kandsin sokke iga päev, kuni ma märkasin, et olin suure varba juures soki sisse augu kulutanud. Panin sokid kõrvale, et neid mitte päris ribadeks kanda. Jah, kui meenutada – Maarika oli siis 12 aastat vana, kui ta need kudus, nüüd aga on ta juba peaaegu 30!
Hiljem kudus tütar mulle ka sviitri ja imearmsa oliivirohelise pika salli – värvi valik oli kindla peale inspireeritud minu töötamisest Kaitseväe Peastaabis.
Kui ma meie talus lähen puukuurist puid tooma, annab mulle sooja mu armsa tütre kätetöö, millesse ta on kudunud oma maagilise soojuse ja armastuse. Maagilise seetõttu, et neid asju kandes langen ma kergesti magusasse ja melanhoolsesse nostalgiasse. Need kannavad mind päevadesse, kui Maarika, ta väike vend Eerik ja mina veetsime palju aega koos. Nüüd, kui nad mõlemad on täiskasvanud, lipsavad aastad nii mööda, et ma ei näegi neid. Lahutasin oma endisest abikaasast juba mitu aastat enne Eestisse tulekut. Läksime lahku sõbralikult ja meil oli mõlemal võrdne õigus laste kasvatamisele. Minu juures olid lapsed peaaegu igal nädalavahetusel, koolivaheaegadel ja tavaliselt ka suvel. Seetõttu elaski Maarika minu ärakolimist Eestisse väga valuliselt üle. Eerik oli palju noorem. Ta leidis Eestis kohe kiiresti endale sõpru, õppis ära eesti keele ja leidis endale sõpru ka vene poiste seast, kellega koos sai päevalilleseemneid süüa ja koori välja sülitada. Eerik on juba ammu tagasi USA-s, aga ta pole unustanud eesti keelt. Maarika oli Eestis liiga lühikest aega, et eesti keel ära õppida. Nüüd ütleb ta, et ma oleks pidanud teda sundima kauemaks jääma, et ta oleks saanud keele ära õppida. Aga kõige väärtuslikum, mis temagi siit kaasa sai, oli teadmine, et ta on eestlane. See teadmine toob ta aeg-ajalt siia tagasi.
1990-ndatel aastatel oli USA-s väga populaarne TV sari „X-files“. Päris naljakas, aga just praegu jookseb see sari Eestis Kanal 6 peal. Minu tütre iidoliks oli Scully ja temagi soovis saada FBI agendiks. Teine väga popp seebikas oli tookord „Dallas“. Täna võib ka seda vaadata, nagu poleks midagi muutunud, välja arvatud asjaolu, et laudadel ei näe kompuutreid ja inimesed ei kasuta mobiiltelefone.
Loen parajasti John Updike´i teost „Memories of the Ford Administration“. Nii mõnedki kirjeldused tuttavatest kohtadest ja inimestest ajasid mind südamest naerma. Ma ei kujuta hästi ette, et eestlased võiksid seda raamatut samamoodi lugeda, sellest samamoodi aru saada kui mina, hoolimata sellest, kui haritud nad on või kui palju nad on reisinud. Updike´i mõistmiseks pead sa olema neis kohtades ise elanud. Kuid sama lugu on ka Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – ma ei saa kunagi lõpuni aru selle romaani nüanssidest.
Aastavahetus paneb ikka minevikule mõtlema ja igatsust tundma. Mina igatsen taga seda väikest tüdrukut, kes mulle nii palju aastaid tagasi kaks sokki kudus.
Aga kui tulevik on ebakindel, siis seda enam pöörad pilgu minevikku.
Viido Polikarpus
[email protected]
