Ma usun, et enamik naisi on oma olemuselt kokkuhoidlikud ja oskavad rahaga ümber käia, nagu seda teeb minu naine. Naised tajuvad paremini tagajärgi, mida üks või teine olukord või otsus tuua võib. Samuti on loodus andnud neile võime tegelda mitme asjaga korraga, sest igal naisel võiks looduse meelest olla mitu last ja nad peavad olema kindlad, et kõik on hooldatud ja kaitstud. Mehed ongi siia ilma loodud pesa kaitsmiseks, vajadusel ka oma elu hinnaga. Sel põhjusel on loodus kindlustanud mehed võimega mõelda vaid ühele asjale korraga. Ohu ilmnedes võtavad mehed otsemaid sisse kaitsepositsiooni, peas tagumas mõte, et perekonda peab säästma või et pesa peab kindlustama.
Loodus nagu tahaks sellega olla kindel, et kui oht tõesti silme ees on, ei hakkaks mees mõtlema sellisel moel, et „hea küll, kui see pesakond ka hukkub, võin ma ju alustada uut“!
Kõik eelnev tõestab seda, et mehed on paremad firmajuhid, sest nad suudavad võtta vastu suuri otsuseid tagajärgedele mõtlemata. Naised enamasti suuri otsuseid teha ei taha, sest nad suudavad ette näha kõiki võimalikke stsenaariume, mis sellele otsusele võivad järgneda. Kui meie pere peab mingi olulise otsuse vastu võtma, siis ütlen ma tavaliselt, et enne räägitagu minu naisega.
Kui ma olen maal, siis helistab mu naine ja küsib andmeid elektrinäitude kohta. Seejärel annab ta mulle teada, kas ma sel kuul olin olnud kokkuhoidlik või olin liiga palju elektrit kulutanud. Mina, kes ma olen üles kasvanud suures peres Lakewoodis New Jersey osariigis Ameerikas, mul on vanem vend ja kolm õde, olen harjunud sellega, et meil põlesid kodus tavaliselt kõik lambid korraga, ka öösel, lisaks olid nii televiisor kui ka raadio sisse lülitatud. Arvuteid tol ajal veel ei olnud. Muidugi on mul raske pidada meeles, et ma pean olema elektri tarbimisel kokkuhoidlik. Pikad suveõhtud on siin suureks abiks.
Aia, õue ja kasvuhoone kastmiseks panin ma tiiki üles teise veepumba. Nüüd ütleb mu naine, et iga kord, kui ta kuuleb, kuidas pump automaatselt tööle hakkab, peab ta mu tähelepanu tõmbama sellele, et jälle ma tarbin liiga palju elektrit. Minu selgitused, et isegi tavalised laualambid, elektripliidid vms. võtavad rohkem elektrit, teda ei veena.
Midagi meie elektrisüsteemis maal on viga küll. Mina elan siin suurema osa ajast üksinda, aga minu naabril Karlil, kes elab koos naise ja tütrega, on arve kaks korda väiksem kui minul.
Ühel õhtul, kui ma olin jälle lõpetanud vaidluse oma naisega teemal „ära raiska elektrit“, jäin ma magama ja nägin und.
Ma lamasin haiglavoodis. Asjad olid väga hullud, sest ma olin intensiivpalatis ja minu küljes oli hulk elupäästvaid juhtmeid. Värvilised lambid vilkusid ja mu naine Heli istus mu kõrval ning hoidis mu kätt. Siis lõi kell 11. Heli tõusis üles, kummardus mu kohale, suudles mind laubale ja ütles: „Kell on juba 11 õhtul ja kõik külalised peavad lahkuma.“ Siis, nähes nii paljusid lampe vilkumas, pöördus ta ümber ja küsis: „Sul pole ju kõiki neid lampe vaja, ega ju? Pole mõtet elektrit raisata!“ Viimane asi, mida ma nägin, oli see, kuidas ta koridori valguses ümber pöördus ja mulle õhusuudluse saatis.
Seepeale ärkasin ma üles, külm higi otsaees. Aga see unenägu muutis mu palju ettevaatlikumaks ja kokkuhoidlikumaks elektriga ümber käies. Ja kui ma nüüd toast lahkun, ei jäta ma enam tuld põlema. Läksin ja lülitasin isegi teise pumba õues välja.
Viido Polikarpus
