Ma olen agnostik, kelle ratsionaalne mina ütleb, et ma olen ateist. Mõned arvavad, et ateism ei ole muud kui veel üks uskumuste süsteem, aga neil ei ole õigus. Läbi ajaloo on olnud olemas arvutu hulk jumalaid, kellesse enam keegi ei usu. Seega mitteuskumine on midagi, mis on meile kõikidele ühine.
Erinevus seisneb selles, millesse me täna usume. Ütleksin, et kui poleks olnud mingit religiooni kuni viimase paari sajandini, oleks olnud vaid teaduse areng läbi igaviku, siis keegi ei usuks isegi murdosa sellest, mida religioon täna kuulutab. Religioon oli selleks „teaduseks“ siis, kui ei saadud aru, mis maailmas toimus. Kui kauged esivanemad oleksid aimanud, mis tegelikult on tule, äikese, vulkaanipursete jne taga, oleks palju vähem lapsi ja neitsisid ohverdatud jumalatele nendele meeldimiseks ja nende rahustamiseks.
Mulle meeldib kuulata Youtube´ist kirikutegelaste ja lugupeetud ateistidest teadlaste ning autorite nagu Christopher Hitchens arutlusi ja ma olen tsiteerinud paljusid nende argumente, mis räägivad isikliku jumala olemasolu vastu. Olen eksinud ühe põhimõtte suhtes ja kaotanud palju sõpru. See põhimõte seisneb selles, et on kaks asja, mille üle perekonna ja sõpradega ei maksa vaielda, need on poliitika ja religioon. Olen süüdi mõlemas.
Eelmisel nädalal sõitsin bussiga Tartusse, et minna Forestalia meeskoori proovi. Buss oli erakordselt rahvarohke, kõikidel suured pakid kaasas. Mõned, kelle kõrval oli vaba koht, teesklesid magamist või olid nad sinna ladunud oma suured pakid. Siis märkasin, kuidas üks tütarlaps tegi enda kõrvale ruumi, võttes oma mantli istmelt ära. Alguses arvasin, et ta pakub seda kellelegi minu kõrval, aga siis taipasin, et ta tegigi ruumi mulle, ja ma istusin ta kõrvale. Tütarlaps naeratas ja jätkas raamatu lugemist. Panin turvavöö kinni ja tänasin teda. Lohutasin teda, et sõidan ainult Tartuni, mitte Tallinna, nii et ta peab mind vaid umbes tunnikese välja kannatama. Tütarlaps naeratas ja vastas, et tal poleks selle vastu midagi, kui ma sõidaksin Tallinnani välja. Ma ütlesin, et lausa kuulsin rahulolutunnet, mis valdas neid, kelle kõrval olevast tühjast kohast ma möödusin. Ta hakkas naerma ja me alustasime jutuajamist.
Minu aktsendist sai tütarlaps aru, et ma ei ole kodueestlane, nii et ma leidsin end talle rääkimas, kuidas ma tulin Eestisse elama. Tema aga jutustas, et tal oli olnud raske lapsepõlv Eestis ja palju probleeme, aga nüüd on ta leidnud jumala ja on väga õnnelik.
Mul oli algul tahtmine vaielda temaga ja tuua näiteid oma argumentide tagavarast, mis oleks tema usutalasid kõigutanud, aga siis ma mõtlesin, et miks ma peaksin seda tegema. Siin on noor hea samariitlane, kes tegi mulle enda kõrvale ruumi inimestest tulvil bussis. Pealegi on usk andnud sellele kenale inimesele jõudu ja elueesmärgi.
Tütarlaps rääkis, kuidas ta oli äsja saabunud Maltalt, kus ta oli viibinud kaheksa aastat ja see oli samuti kirikuga seotud. Ta oli seal kohtunud toredate inimestega. Nüüd on ta tagasi Eestis. Veel kuulsin ma, et ta oli ära õppinud malta keele. Ma isegi ei teadnud, et malta keel on olemas.
Mida rohkem me rääkisime, seda enam ma tundsin, kui kohutav oleks kõigutada selle noore inimese usku. Ta tundus olevat väga õnnelik, siiras ja taktitundeline, mida oleks minul talle öelda olnud? Oleksin ennast vaid rumalaks teinud.
Ta ei püüdnud mind kuidagi ümber veenda. Meil oli tore vestlus ja kuidagi äkki olimegi jõudnud Tartusse. Kinnitasin talle, et temaga oli meeldiv kohtuda ja meie vestlus oli mulle väga huvitav.
Kui ma lahkusin, sain ma aru, kui kena on uskuda headusesse, selle asemel et tuua välja kõike halba. See oli minu jaoks õppetund, aga mida täpselt ma õppisin, selles ei ole ma veel kindel. Aga ma mõtlen usu peale ja tulevikus tähendab see võimaluse korral ainult usuliste silmakirjatsejatega võitlemist.
Viido Polikarpus