“Koerte kasvandik” on romaan, mille kirjutas Olaf Rebane oma vanavanaisa Juhan Kulli päeviku põhjal. Käsikiri valmis juba 1970-te lõpul, mis mitmel põhjusel enne tema surma raamatuks ei saanud.
Minu kätte sattus see käsikiri 1990-te lõpul ja et Juhan Kull oli ka üks minu esivanemaist, siis tahtsin tema lugu ka oma lastele tutvustada.
Kuna mu lapsed eesti keelt ei valda, siis hakkasin kirjutist tasapisi tõlkima ja panin eestikeelse originaali trükki ning praeguseks on ka ingliskeelne variant ilmunud.
See väike armas jutt viib lugeja tagasi 18. sajandi Mulgimaale, maalides pildi tolleaegsest igapäevast: talurahva muredest ja rõõmudest ning vahekorrast mõisateenijatega. Tutvume mitte ainult Jaagu ja Juhaniga, vaid ka kurja Kupja Intsuga ning saunamees Peebu Mihkli ja ta naise Maaliga, lisaks veel aednik Kärneri ja karjamees Jüriga.
Järgnev on kokkuvõte, mille Olaf Rebane kord raamatu tutvustamiseks ise kirja pani.
„Juhan Kulli sünniaeg oli pärisorjuse lõpul 1822 või 1823. Ta sündis Õisu vallas Torimu talus ja tal oli kolm aastat vanem vend Jaak. Kas nende isa oli tol ajal Torimu talu peremees, sulane, pops või saunamees – ei ole teada. Kui Juhan ja Jaak olid alles väikesed, möllas Liivimaal mingi nakkushaigus, mis nõudis palju ohvreid, isegi terved perekonnad olid surnud.
Ka Kullide peret tabas haigus rängalt, nii et ellu jäid kogu perest ainult lapsed – kolmeaastane Juhan ja kuueaastane Jaak. See haigus oli möllanud varakevadel. Kevadiste põllutööde algul saadeti mõisast kubjas, kilter ja valitseja küladesse ja taludesse vaatama, kui palju on veel tööjõulisi inimesi järele jäänud ja et need kõik peavad tulema mõisa tööle. Torimult ei leitud kedagi rohkem kui kaks poisikest, Juhan ja Jaak. Hiljem viidi nad sealt Õisu mõisa.
Oma elulookirjelduses kirjutas Johan Kull selle kohta: „Jaak oskas tuleräniga tuld lüüa ja ka tuld paja alla teha, ta tõi aidast ube ja teri, keetis ära ja sõime soolaga!” Kui poisid mõisa viidi, siis oli vanem vend Jaak antud mõisa karjamehe hoole alla – kuna ta sai juba midagi teha. Suviti sai olla karjahoidmisel abiks, samuti ka talvel laudas ühtteist teha. Kuid noorema venna Juhaniga, kes oli alles kolmeaastane, olnud asi täbar, sest keegi pole tahtnud sellisel raskel ajal võõrast väikest last oma hoole alla võtta.
Lõpuks viidud ta siis mõisa koertepoisi kätte. Tol ajal olnud Õisu mõisas jahikoerte kasvatus. Koertepoisi naine polevat lasknud Juhanit oma elamisse tuua. Vist ei tahtnud tema eest hoolitseda ja võibolla kartis ka haigust. Niisiis lõpuks pandi laps koertemajja koerte hulka elama. Ka võib arvata, et ta pandi sihilikult koerte hulka, tagamõttega, et haigestub ja sureb.
Saatus aga tahtis teisiti – tolleaegse Õisu mõisa omaniku von Siversi proual oli kaks väikest poega ja ta ise tihtipeale lastega kutsusid vaatamas käies märkas, et koerte juurde on elama pandud väike poisike. Arvatavasti oli mõisaproual ematunnet ja ta käskis poisikese koerte hulgast ära viia mõisa kööki, kus ta anti toatüdruku ja köögitüdruku hooldusele.
Juhani olukord paranes – ta sai mõisa köögist korralikult süüa ja proua laskis oma poegade vanemad riided Juhani jaoks korrastada. Kui Siversi poisid said kooliealiseks, siis toodi mõisa kodukoolipreili ja Juhan käsutati koos nendega kooli. Kool kestis mitu aastat ja läbi võeti tolleaegse algkooli kursus.
Pärast kodukooli lõppu saadeti Siversi pojad Riiga kooli. Juhani koolitee muidugi lõppes kodukooliga ja algas töö. Ta oli vennal abiks karja hoidmas, aedniku juures ja teistel kergematel töödel. Mõisavalitseja kasutas teda kui tõlki ja käskjalga korralduste edasiandmisteks, tolle aja valitsejad olid ju Saksa päritoluga. Juhanil oli saksa keel täiesti selge nii kirjas kui sõnas.“
Juhani elu oli ka edasi täis mitmeid katsumusi. Tänu eesti ja saksa keele oskusele töötas ta kooliõpetajana ning oli ka talumeeste esindaja, mis aga viis ta vastuollu mõisnikuga ja tekitas mitmeid pahandusi. Raamat kirjeldab vaid Juhani elu raskeid algusaastaid.
Juhan Kull suri 20. veebruaril 1901. aastal ja puhkab Paistu kalmistul raudristi all.
Anne-Reet Ilves Annunziata, PhD, RD, LDN
Honorary Consul for Estonia in Massachusetts & Rhode Island
