“Vaba Eesti Sõna” 29. augusti 2019 numbris esitas Ülle Ederma rea huvitavaid küsimusi kliima soojenemise kohta. Kuna ajakirjanduses ja poliitikute sõnavõttudes on asjalikku selgitust vähe, siis lubatagu mind siin aidata.
Alustame põhialustega. Kust saab Maakera oma soojusenergia? Päikeselt muidugi. Päikese kiirgus on see, mis määrab Maakeral toimuvate looduslike protsesside üksikasjad. Meieni jõudnud Päikese soojusenergiast peegeldub osa tagasi maailmaruumi (pilvedelt, lumelt jne.), ülejäänud osa aga neelavad maapind ja atmosfäär ning sellest osast oleneb Maakera klimaatiline seisund.
Teatavasti koosneb atmosfäär peamiselt lämmastikust ja hapnikust, kokku ligi 99%. Ülejäänud osas on olulised nn. kasvuhoonegaasid (greenhouse gases): süsihapppegaas CO2 ja metaan CH4, eriti esimene. Nimi tuleb võrdlusest kasvuhoonega, mille päikesest soojendatud sisemus kiirgab soojust tagasi infrapunase kiirguse näol, mida aga kasvuhoone klaassein läbi ei lase. Tagajärjeks on hoone sisetemperatuuri tõus. Looduses juhtub sama: mida enam CO2-d atmosfääris, seda palavam on kliima. Mida vähem, seda külmem. Sellest tegurist aga oleneb omakorda elu Maakeral.
Mis määrab kasvuhoonegaasi hulga atmosfääris? Tootjate poolel on olulisemateks üldine põlemine-kõdunemine ja vulkaanid. Absorbeerijateks on aga metsad, taimed ning ookean (CO2 lahustub vees!). Selle balansi kõikumine on omakorda põhjustanud, et Maakera kliima on ajastute jooksul kõikunud ühest äärmusest teise. On olnud palavaid ajastuid lopsaka taimestiku ja loomastikuga, siis jälle ränkkülmi, kogu planeeti haarava jääajaga.
Pandagu aga tähele, et need muudatused on olnud aeglased, vahel sajandeid või enamgi. Seevastu praeguses “global warming”us on mängus inimese käsi, sest ta sai alguse ainult 150 aastat tagasi, kui hakati (tänu tööstuse arengule) massiliselt põletama kivisütt ja õli, lisaks lugematud mootorid autodes, lennukites jne. Mitte ka unustada, et veel 1928 oli inimkond vaid 2 miljardit, praegu aga ületab 7 miljardit! Nii kasvas selle lühikese ajaga CO2 protsent atmosfääris u. 44% võrra ja koos sellega Maakera keskmine temperatuur (u 2ºF). Korrelatsioon on seega olemas, ehkki väidetakse, et mingit kliima soojenemist ei ole!
Prognoos tulevikuks pole kuigi hea, sest mõlemal rindel töötame enesele vastu: toodame üha enam kasvuhoonegaase, kuid samas hävitame ürgmetsi, mis neid gaase absorbeeriks. Ei aita ka, et soojenev ookeanivesi lahustab vähem CO2-d. Jääb loota, et ajaga probleemile lahendus leitakse.
Raul Pettai