Viido Venemaal Saatse saapal. Foto: Peter Feldmann.
Juunikuus tundus, et vihm jääbki sadama. Viisin kõik suvised aiatarbed varju alla talve ootama, sest paistis, et kastmisega pole vaja end terve suvi vaevata, nüüd tuli need kõik siiski välja tuua. Ja just nüüd, kui on käes kesksuvi ning ilmad on ilusaks läinud, tuleb nagu välk selgest taevast reisilennuki allatulistamine venelaste poolt ja Iisraeli rünnak Palestiina vastu. Maailm oleks nagu hulluks pööranud!
Eelmisel nädalavahetusel sõitsin Elvasse, sest minu naine Heli oli seal koos oma poja Uku Suvistega, kes andis seal kontserti koos Heidi Tamme ja teistega. Pärast kontserti sõitsime Heliga Kurenurme, Uku tuli sinna päev hiljem. Meil oli isegi aega ja tahtmist istuda klaveri taha ja laulda Ameerika kantrilaule! Uku tegi seda küll esimest korda, on ta ju täielikult pühendunud jazz’ile! Teda mõjutas seekord band, kellega koos ta Elvas esines.
Laulupeo ajal oli mul külas Peter Feldmann, kellega koos käisime ka Saatse saapal ehk siis Venemaa territooriumil Värska juures, kuhu tegelikult tohib siseneda ainult Vene viisaga. Aga keegi meie vastu huvi ei tundnud ja nii võib Petergi ütelda, et ta on Venemaal käinud.
Pärast laulupidu käisid minu juures Lõuna-Eestis veel mitmed mu vanad head sõbrad. Üks neist oli Ingrid Kangur. Ingrid on Julius Kanguri tütar. Julius Kangur aga oli kunagine kuulus ujuja, Eesti koondise liige, kelle nimele kuulus seitse Eesti rekordit. Kangur oli pärit Elvast ja suvistel Verevi järvel peetud võistlustel näitas ta tihti parimaid aegu. Ajakirjandus nimetas teda kuldujujaks.
Ingridiga oli kaasas ka Kaarin Must, kelle vanemad Harry ja Hilda Must ning minu vanemad olid omal ajal väga head sõbrad. Harry ja Hilda asusid Ameerikasse enne meid ja neist said meie sponsorid Ameerikasse siirdumisel. Harryst sai hiljem ka Neeme Järvi suur toetaja, kui Järvi esimest korda Ameerikasse saabus. Kaarini väikevenda mäletan ma kui väga head karikaturisti Lakewoodi ajast, nüüd on temast saanud Lakewoodi Eesti Maja juhataja.
Sel nädalal käis aga Kurenurmes fotograaf, et teha pilte meie päikesepargist artikli juurde, mis ilmub ajakirjas National Geographic.
Eks see naljakas on, et nemad teavad meie päikesepargist ja tunnevad selle vastu huvi, aga meie president, peaminister või majandusminister ei taha sellest midagi teada, kuigi riik on seda toetanud 70 protsendi ulatuses. Meie projekt on lõpetatud ja me ootame võimalust tõestamaks, et eesti talunikud suudavad toota puhast energiat ja suunata see otse võrku, müües seda Lätile, kes energiat vajab, mitte ei suuna seda Eesti Energia võrku. Ma arvan, et probleem ongi selles.
Praegu on mu mõtted sügises, sest kavatsen siis lennata Ameerikasse, kus mu tütar Maarika valmistub sünnitama oma esimest last. Tahan nii kiiresti kui võimalik saada tuttavaks oma lapselapsega!
Muidugi lendab suvi mööda linnu tiivul. Elu teeb oma ringkäiku. Juuli algul minu sünnipäeval helistas mulle onu Uno Austraaliast. Küsisin, kuidas tal läheb. Ta vastas, et tal läheb hästi – kuskilt ei valuta, enesetunne on suurepärane ja ainus asi, mis häirib, on see, et ei ole enam vanu sõpru, kellega rääkida.
Kutsusin teda endale Eestisse külla. Uno arvas, et temast ei ole enam tulijat, ta on 96 aastat vana. Vastasin, et Roman Toi on 98 ja istus laulupeo aukülalisena lauluväljakul esimeses reas. Onu ainult naeris selle üle. Aga eks me näe, mis elu toob.
Viido Polikarpus
