Heli. Foto: Viido Polikarpus
Naisi on tihti väga raske mõista, vähemasti mina ei saa sellega hakkama. Me oleme abikaasaga juba palju aastaid istutanud marjapõõsaid, kasvatanud maasikaid, hooldanud õunapuid ja nüüd on kõik kohad täis vaarikaid. Mu naine muudkui istutab ja kasvatab kõike, mida aias võimalik, mina pügan muru, kastan ja korjan aiasaadusi. See on ka mõistetav, sest lõpuks olen mina ka see, kes kõige enam neid hiljem suhu pistab. Heli on siiani nädala sees Tallinnas ametis, tema ei ole veel pensionär, nagu olen mina, vaid korralik töökas maksumaksja.
Igatahes sel ajal, kui meie maasikapeenrad olid täis küpseid suuri marju ja ma käisin neid isukalt söömas ning ka talveks korjamas, läks Heli hoopis raielangile pisikeste metsmaasikate järele. Üksiti sai sealt korjata ka seeni. Heli on hull metsmaasikate ja metsaseente järele! Ma pean tunnistama, et metsmaasikatel on tõesti eriliselt tugev ja meeldiv maitse, seetõttu peangi ma neid rohkem maitseaineks kui omaette viljaks. Kui neist moosi keeta, siis tuleb lisada kuhjaga suhkrut, muidu läheb moos kibedaks. Mis mari see on, mis vajab suhkru lisamist?!
Eelmisel nädalal, kui ma niitsin muru meie päikesepargi ümbert, läks naabrinaine Merike metsa vaarikale. Ma ütlesin talle, et meie aed on neid täis, milleks minna metsa? Mingu ja korjaku meie aiast, see on palju lihtsam ettevõtmine, mina ei jõua neid kõiki niikuinii ära korjata. Merike tänas, aga tegi mulle selgeks, et pisikesed metsvaarikad on palju magusamad kui suured aedvaarikad.
Mina küll ei oska hinnata seda, mis head on kuskil küngastel ronimises ja sääskedega võitlemises, selle asemel, et aiast korjata seda, mis seal kasvab. Kui ma Helile oma arvamust avaldasin, küsis ta hoopis, kas ma olen oma jalutuskäikude ajal metsas avastanud mõne hea metsikult kasvavate vaarikate koha. Nagu meil endal ei oleks neid juba piisavalt!
Ainuke loogiline põhjendus kogu loole on see, et keelatud vili pidi olema magusam ja ihaldusväärsem kui kodukasvatatud kultuur. Kui naised ainult mõistaksid, kuidas mehed vahel langevad keelatud vilja lõksu ja seda maitsevad, siis oleks maailmas palju vähem lahutusi.
See meenutab mulle ühte lugu.
Esimene asi, mida Jumal Aadamale ja Evale ütles, oli: „Ei tohi!“
„Mida me ei tohi?“ küsis Eva.
„Ärge maitske keelatud vilja,“ vastas Jumal.
„Keelatud vili? Tõesti? Kus?“ küsis Eva, rõõmust üles ja alla kareldes.
„Seal,“ vastas Jumal õunapuu poole viidates.
Paar minutit hiljem nägi Jumal Evat õuna söömas ja vihastas: „Kas ma ei keelanud sul seda vilja söömast?“
„Jaa,“ vastas Eva.
„Miks sa seda siis ikkagi tegid?“
„Ma ei tea,“ kehitas Eva õlgu.
Jumal karistas Aadamat ja Evat sellega, et nad said lapse.
Viido Polikarpus
