Rein Ruutsoo
Särava noore naise, multikultuurse taustaga koreograafi ja luuletaja Sveta Grigorjeva poolt EV aastapäeval presidendi vastuvõtul Roosiaias peetud reljeefne kõne on pälvinud elavat vastukaja.
Ehkki kõne autentsuses pole põhjust kahelda (sõna on vaba!), peegeldab peokõneleja valik ehk sedagi, millist temaatikat ja sõnumit pidas president seoses meie iseseisvuse tähistamisega oluliseks.
Selles mõttes lülitus ka vähemuste probleeme kõnetanud Grigorjeva pöördumine jõuliselt tänaste poliitiliste protsesside ning murede kangasse.
Kõne retseptsioonis võiks näha ka teatavat „testi“ sellele, kuivõrd ollakse üldse dialoogiks valmis.
Venekeelne Postimees huvitus, kuidas kõnetas Sveta Grigorjeva meie vene emakeelega poliitikuid.
Nende arvamusavaldused keskendusid oodatult lõimumisele mis oli ju ka Grigorjeva sõnavõtus kesksel kohal.
Eurosaadik Yana Toomi, linnapea Mihhail Kõlvarti ja abilinnapea Vitali Belobrovtsevi ja Jufereva-Skuratovski vastused olid kohati sama reljeefsed, kui Sveta Grigorjeva retoorika.
Eesti keeles on kättesaadav paraku üksnes (!) viimase tasakaalukamad mõtted.
Kuid Eesti tuleviku seisukohalt, eriti kui teemaks on lõimimine, on tunnuslik, milleks kasutasid presidendi algatust venekeelsed avaliku arvamuse liidrid.
Või oleme leppinud, et juba ka Eesti meedias luuakse venekeelseile oma „nišid“, milles nad juba Kremliga ühes stiilis enda rahvuskaaslasi töötlevad.
Eesti eurosaadik Yana Toomi arvates oli Grigorjeva kõne järjekordne „äratuskell“ eestlastele.
Aga ta tõrjus käigult võimalusegi, et eestlased nn venekeelseid kuulda tahaksid. „Kahtlen. Juba selle pärast, et Roosiaias kõlas jälle ja jälle uuesti ja vallandas aplausi (?) eesti keele ja kultuuri säilitamise mantra (!).
Seni, kuni kodanike enamuse seas keele ja kultuuri kaitsmine de facto õigustab vahendite valimist, selleks, et lülitada märgatav osa elanikkonnast konkurentsist ja otsuste vastuvõtmisest välja, nii kaua ei juhtu midagi.“
„Elanike kriitilise massi [st eestikeelsete elanike] silmis jäävad kohalikud venelased lusitaania tigudeks, võõrliigiks, ilma kelleta oleks parem ja kellele mitte kunagi ei ole riigipea ametikoht kättesaadav“.
Yana Toom täpsustab oma nägemust: „Kuid pole nii, mitte-eestlased ei ole [lusitaania] teod. Me oleme samasugused inimesed, kui kohalikud elanikud, samasugused maksumaksjad, kui need, kes sündisid „hea stardipagasiga“.
Eestlaste vastuvõttu Sveta Grigorjeva kõnele hindab ta eelkõige vihameelseks.
Olevat alust „arvata, et Oljat, Mašat ja Natašat mitte ainult ei valita parlamenti, vaid kutsuta ka esinema Presidendi vastuvõttudele“.
Vadim Belobrovtsev oli samuti tõrjuv. „Annaks Jumal, et see esinemine tooks kaasa mingigi ühiskondlike väärtuste ümberhindamise, kuid lootust selleks on paraku vähe“.
Tallinna Linnapea Мihhail Kõlvarti hoiak toetas Belobrovtsevi nägemust, kuid sai hoopis dramaatilisema sõnastuse. „See, millest kohalikud vene inimesed räägivad kodus, kõlas nüüd kõige kõrgemalt tribüünilt ja jõudis kohaliku eliidi kõrvadesse ega jätnud neile võimalust selga pöörata ja ära minna“.
Kõlvart tõstis esile, et Grigorjeva juhtis tähelepanu „võimalikele repressioonidele, mida ta oma esinemise tulemusena ei välistanud“.
„Ja see on veel üheks signaaliks ühiskonnale just sel ajal, kui kõik on mures demokraatia väljavaadetega Valgevenes, midagi on korrast ära meie enda „kuningriigis“, kus riigi vaenlaseks võib osutuda lihtsalt juba põhjusel, kui soovida haridust omandada oma emakeeles“.
Tõepoolest – teiste diskrimineerimisviiside kõrval nägi Grigorjeva võimalust, et liiga sõnakaid naisõiguslasi võiks tabada ka „poliitiline“ tagakiusamine.
Riigikogu liige, keskerakondlane Maria Jufereva Skuratovski siiski tõrjus sisenduse, et slaavi nimedega ja lihtsast perekonnast venekeelsete noorte karjääri nurjub, kuna „võimu juures on teatav koalitsioon“.
Deklaratsiooni, et „igal inimesel on meie ühiskonnas võimalus oma unistus teoks teha“, kitsendas ta klausliga, et mitte eestikeelsest kodust pärit noorel tuleb põrgata eestlaste negatiivseile hoiakuile ja sallimatusele.
Sveta Grigorjevale Roosiaias tribüüni andmise üks eesmärk oli ilmselt pingete maandamine, soov anda „signaal“, et Eesti riigi poliitika sisuks ei saa olla sallimatus.
Kuid nagu tänase Eesti venekeelseile poliitikuile tunnuslik, keskendusid nad eesti keele ja kultuuri arendamise halvustamisele (mantra!) ja koguni „repressioonide“ ennustamisele lausa presidendi poolt nende suhtes, kes julgevad vähemuste probleeme käsitleda.
Eesti venekeelsete tipp-poliitikute poolt sisendatakse vahendeid valimata kuvandit, et Eesti riik on julm ja repressiivne.
Paradoksaalsel kombel tühistuvad väljamõeldised juba tõigaga et Eesti tänase peaministri partei valijatest moodustavad venekeelsed absoluutse enamuse.
Eesti Vabariigi eurosaadikuks tõusnud Yana Toom omandas kodakondsuse eriteenete eest (!) ja Tallinna linnapea ja abilinnapead on venelased.
Yana Toomi ja Kõlvarti poolt eestlaste demoniseerimine, rahvusliku lõhestamise retooriline forsseerimine on provokatiivne.
Venekeelse vähemuse probleemide tõlkimine lusitaania tigudega võitlemise konteksti (ajalehed kirendavad tigude hävitamise juhistest!) annab silmad ette nn oma ajal KGB juhendatud internatsidele.
Ajaloolise kontekstina mäletame väga hästi kõiksugu „parasiitidega“ võitlemise üleskutseid nii idas kui läänes.
Mida taotleb Eesti pealinna linnapea Eesti Vabariigi ja tänaseks juba Pinocheti saabastesse astunud Lukašenka režiimi vahele paralleelide tõmbamisega?
Tundun, et presidendi head kavatsused anda tugev signaal, et Eesti püüdleb sallivuse poole ja tunnustab probleeme kukkus läbi .
Aga oma poliitilise tuleviku vastandumisele ehitavaile, oma valijaid Eesti Vabariiki sisuliselt laimavate diskursustega töötlevad väga kõrgeile positsioonidele tõusnud poliitikud panustavad ilmselt Eesti poliitilisele destabiliseerimisele.
Huvilised saavad Sveta Grigorjeva kõnega tutvuda ERR kodulehel: https://tinyurl.com/yyffjknj
