Kogu maailmas räägitakse metsikutest karvastest olenditest, keda võib kohata metsas. Ameerikas, Venemaal ja ka Eestis kutsutakse neid Lumeinimesteks, tiibetlased aga näiteks Yetideks.
Minu sõber Aare on maamõõtja. Ta rääkis mulle, mis juhtus temaga hiljuti sügaval Urvaste metsas.
Mõõtes ja märkides koos töökaaslasega viiekilomeetrist maa-ala, hakkas neid häirima vänge hais, mis tuli pooleldi lagunenud põdra-korjusest. Aare assistent, kes oli näinud rohkesti CSI-filme ja X-file’e ning kes on siinkandis väga tuntud jahimees, oli väga õnnelik, kui märkas kahte paari käpajälgi põdrakorjuse juures. Ühed jäljed olid tohutu suured, teised kuulusid väiksemale olendile. Ilmselt oli tegemist emakaru ja pojaga. Maamõõtjad lõpetasid töö ja jõudsid ringiga tagasi sinna, kust nad oli alustanud. Seal märkasid nad, et metslooma jäänuseid oli lohistatud viiekümne meetri kaugusele põõsastesse.
Oli selge, et mehed olid kõmpinud metsas ringi, samal ajal kui nende läheduses pidi viibima agressiivne, oma poega kaitsev emakaru. See aga on tõesti väga ohtlik. Mehed olid rõõmsad, et nad said töö tehtud ja võisid koju minna. Hiljem, kui nad pubis rääkisid, et olid metsas karu jälgi näinud, kinnitasid teised, et läheduses on nähtud suurt emakaru koos kahe pojaga. Aare tunneb nüüd, et ta peab ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, kui tahab veel metsa minna.
Oleme kohalike inimestega arutanud ka seda, kas meid ootab ees külm talv, nagu ennustatakse või me pääseme sellest. Üks mu naabritest, kes külma talve tulekusse ei usu, küsis, kas me mäletame veel nii sooja novembri algust, nagu on olnud sel aastal. Mina kuulsin uudistest, et külma talve ennustab see, kui linnud söövad aplalt marju. Ja sel aastal on linnud lausa laastanud meie aia marjapõõsad. Küllap seepärast, et nende toidulaud on jäänud kasinaks.
Esimest korda ajaloos on lood sellised, et rohkem inimesi elab linnas kui maal. Ka mõned linnud, näiteks rabapistrikud ja tuvid, tunnevad end linnades suurepäraselt. Maal on lindude elu märksa raskemaks läinud. Vanasti, kui autosid veel ei olnud ja sõideti hobustega, oli maanteedel palju hobusesõnnikut, see oli lindudele suurepäraseks toidulauaks. Näiteks ei pidanud neil kaugetel aegadel pead murdma selle üle, milline tee oli risttee puhul peatee – ikka see, mis oli ohtramalt hobusesõnnikuga kaetud. Tänapäeval on ka loomalautasid, farme, heinamaid jms vähe – seega on lindudel vähem võimalusi toitu leida ja ka pesapunumine on keerulisem. Talupidamises ei ole tänapäeval mingit raiskamist ja kogu tegevus seal on märksa tõhusam, kui ta oli veel mõni aeg tagasi.
Mis puutub sõnnikusse, siis ühel koosolekul kohalikus klubis oldi ärritunud erakordselt vastiku vandalismiakti pärast. Koolilapsed ja nende vanemad olid vihased, kuna keegi oli väljaheidetega määrinud ära kooli WC seinad. Keegi ei teadnud, kes niisuguse teguviisi taga oli, kuid oldi ühisel arvamusel, et midagi peab ette võtma. Pärast pikka arutelu ja sõrmega osutamist võimalike huligaanide poole jõuti järeldusele, et süüdi pole keegi muu kui kooliõpetaja. Tema süü tuvastati selle põhjal, et ta olevat olnud ainus, kes pesi käsi enne tualettruumist lahkumist.
Viido Polikarpus
viido@eestimaja.ee
