Paar nädalat tagasi käis Eestis minu hea sõber Ameerikast, Rein Männik koos oma poja Jaaniga, et matta siia oma ema urn. Paljud väliseestlased on seda teinud, et täita oma vanemate viimane soov olla maetud Eestisse.
Paljud surid enne, kui see sai võimalikuks, ka minu vanemad. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist leidsid minu vanemate põlvkonna esindajad, et pole võimalik enam oma uuelt kodumaalt lahkuda, sest sellega sidus neid nii palju kohustusi ja sidemeid. Aga paljud soovivad olla maetud Eestisse, kuhu on maetud nende vanemadki.
Ma austasin Reinu soovi matta siia oma ema ja soovisin meelsasti matustel osaleda. Rein andis mulle teada, et matused toimuvad Kilingi-Nõmme kirikus. Olin just hiljuti sealt läbi sõitnud, kui käisin meie meeskoori Forestalia suvepäevadel Pärnus. Valmistasin ette mõned laulud, et need ette kanda, sest Reinu ema oli olnud Lakewoodi eesti kooli üks vähestest õpetajatest ja ta
oleks mind kindlasti mõistnud.
Mitmete poiste emad ei näinud just hea meelega, et nende lapsed minuga mängisid, sest ma olin natuke metsik. Ma ei olnud halb laps, aga teistsugune, ma arvan. Näiteks kui dr Peeter Jakobson oli väike poiss, siis oli tal silmadega probleeme, nii et ta kandis ühel silmal sidet. Ta oli minust paar aastat noorem ja tema vanemad olid minu vanematega lähedased sõbrad. Peetri ema tädi Virve kaitses oma ainukest poega nagu kanaema. Koos teiste poistega oli meil üks mäng. Üks poistest ronis väikese puu otsa, teised raiusid puu alla. Me ei pidanud seda ohtlikuks mänguks. Ma tahtsin, et väike Peeter ka tunneks, et ta on üks meie seast, ja lubasin tal puu otsa ronida. Just siis, kui hakkasin kirvega tööle, saabus ta ema, kes tuli poega otsima. Kui ta nägi oma poega puu otsas, ja mina kirvega, hakkas ta karjuma ja pidas mind kõige koledamaks olendiks, keda ta kunagi näinud oli. Kukkusin läbi oma soovis näidata üles austust Peetri vastu sellega, et lubasin tal ka puu otsa ronida.
Igatahes hoidusid emad oma lapsi minuga koos mängima lubamast. Aga Reinu ema oli teistsugune. Ta naeratas alati, kui minuga rääkis, ja kunagi ei riielnud minuga. Seepärast ma olin valmis talle laulma. Panin kitarri autosse koos ühe roosiga, et sõita Kilingi-Nõmme poole. Pesin auto ära, panin end riidesse ja võtsin välja mobiili, et kontrollida GPSist teekonda. Kaarti uurides ei pannud ma tähele, et mobiili aku hakkas tühjaks saama. Aega varusin endale rohkesti.
Teel olles juhtus, et kuidagi mõttes olles, olin sõitnud valesti ja ma leidsin end teel Karksi-Nuia poole. Jõudsin sinna kell üks päeval ja leidsin üles kiriku, mis asus keset linna. Astusin autost välja ja märkasin, et kirik oli kuidagi mahajäetud. Pealegi oli tegemist õigeusu kirikuga, minu teada oleme me kõik luterlased. Mõtlesin, et võib-olla on perekond Eestis pöördunud vene õigeusku. Ootasin ja ootasin, aga kedagi ei tulnud. Märkasin ka, et seal ei olnud surnuaeda. Võtsin välja telefoni, et Reinule helistada, aga aku oli tühi. Panin mobiili autosse laadima ja kuigi mul oli paagis ka vähe bensiini, pidin ma auto hoidma käivitunult. Keegi oli mind kiriku juures kõndimas näinud ja kutsus kohale preestri. Kui ma rääkisin talle, et olen siin oma sõbra ema matustel, siis avaldas ta oma arvamust, et ma olen sattunud valesse kirikusse. Küsisin, kas siin
on ka mõni teine kirik. Sain vastuseks, et mäe peal on teinegi kirik. Sõitsime kahekesi sinna, aga see oli mahajäetud kirik.
Lõpuks sai mu mobiil laetud ja Rein helistas mulle ning küsis, kuhu ma jäänud olen. Vastasin, et olen mäe peal kiriku juures. Rein vastas, et nad on samuti kõik mäe peal kiriku juures, aga Kilingi-Nõmmel, mitte Karksi-Nuial. Ma olin sattunud valesse linna. Küsisin preestrilt, kui kaugel on Karksi-Nuia Kilingi-Nõmmelt. Sain teada, et 40 km. Panin autole hääled sisse ja lausa lendasin Kilingi-Nõmme poole. Teel sõitsin meeletu kiirusega politseiauto taga, aga neil olid mingid muud mured ja mind nad ei pannud tähele. Otsustasin siiski võtta kiirust maha.
Jõudsin Kilingi-Nõmme surnuaeda just hetkeks, kui urni hakati laskma hauda. Sain anda kaasa oma roosi ja kolm peotäit mulda. Aga kiirustamise hoos olin unustanud kitarri autosse ja nii ei saanud ma laulda, nagu olin kavatsenud.
Lõpuks istusime restoranis peielauas ja tähistasime Reinu ema jõudmist koju. Kuid Männiku perekond on senini väärikas osa ka Lakewoodi eesti kogukonnast.
Viido Polikarpus
