Vaba Eesti Sõna 15. detsembri numbris (lk. 8) oli tore artikkel “Kalender”, mis käsitleb mitmeid mineviku ja tänapäeva kalendrisüsteeme. Muu hulgas mainitakse ka praegu kehtivaid Juliuse ja Gregoriuse kalendreid. Lubatagu mul neid täpsustada.
Kust sai alguse Juliuse kalender ja mis oli ta põhimõte? Et luua korda senises juhuslikus ajaarvamises, deklareeris Rooma keiser Julius Caesar aastal 46 BC, et aasta pikkuseks on 365.25 päeva. Selle aluseks olid tolleaegsed mõõtmised. Kuna aga praktilisel aastal ei saa olla murdarvuline arv päevi, siis määras Caesar, et kolmel aastal on 365 päeva, aga iga neljas aasta on liigaasta, s.t. 366 päeva. Siit pärineb meie 29. veebruar.
Juliuse kalender oli hea kompromiss ja teda tarvitati üle tuhande aasta. Probleemiks oli aga, et täistiiruks ümber Päikese nõuab Maa hoopis 365.24219 päeva. Võiks arvata, et vahe on tühine, kuid aastaks 1582 oli viga kasvanud sedavõrd suureks, et kalender oli loodusest peaaegu kaks nädalat taha jäänud. Paavst Gregorius XIII laskis tookordsetel teadlastel asja uurida. Saadud tulemuste põhjal deklareeris ta, et 4. oktoobrile 1582 järgnegu kohe 15. oktoober (kui lihtne see tol korral oli!).
Lisaks käskis ta igast 400-st aastast ära jätta kolm päeva sel viisil, et sajandivahetuse aastad on liigaastad ainult siis, kui neid saab jagada 400-le. Nii polnud liigaastateks 1700, 1800 ja 1900. Küll olid seda 1600 ja 2000. Gregoriuse kalendri keskmine aasta pikkus, mõõdetud 400 aasta alusel, on seega 365.2425 päeva – üllatavalt lähedal ülaltoodud tegelikkusele. Selle kalendriga saab pikemat aega elada. Seevastu vanausuliste poolt ikka veel tarvitatav Juliuse kalender on näiteks jõulud nihutanud jaanuari keskele ja sama ebakõla on tal ka loodusega.
Raul Pettai
