Indrek Lepson
Kaks aastat, kaks reisi Tahitile, kaks lugu – üks lõppes hästi, teine mitte. On ütlemine inglise keeles “You can take the boy (or girl) out of the country, but you can’t take the country out of the boy (or girl)”. Sama ka mina ja meri.
1957. aastal olin 110-jalase kuunari “Ramona” meeskonnas ja teiste saarte hulgas peatusime kolm nädalat Tahitis, kus kohtusin Emile Gauguiniga, kes oli kuulsa kunstniku Paul Gauguini n-ö love child.
Emile oli minu arvates umbes 40-aastane lihtne, armastusväärne sadamapätt. Käis sadamas ringi paljajalu, määrdunud pluusi ja lühikeste pükstega, alati lõbus ja sõbralik.
Kui turistide laevad käisid seal, siis nendele teatati et Emile oli kuulsa kunstniku Gauguini poeg ja muidugi taheti teda pildistada. Kui mõni turist sihtis oma kaamera tema poole, pani ta käe välja ja ütles “twenty-five francs, please”, mis lahkelt anti. Kui ta oli küllalt 25 franke kokku korjanud, kutsus oma sõbrad kaasa, neid oli mitu, ja läks kuulsasse Quinn’s Tahitian Hut’i (google Quinn’s Tahitian Hut), kus ta oli alati teretulnud, sest tal oli alati raha.
Järgmine päev käis jälle sadamas ringi ja korjas turistidelt franke.
Aga Emile oli ka kunstnik ja tahtis jäljendada oma isa. Pildid, mis ta maalis, olid väikesed, ehk 6×8 tolli, mõned suuremad, ja olid rohkem nagu värviplärakad, mis jätsid palmi puude või mägede mulje. Üks suveniiripood ostis need temalt mõne franki eest, raamis ja müüs hea hinnaga turistidele, jutuga, et need on kuulsa Gauguini poja tehtud maalid.
Mingi väikeettevõtja Seattle’st nägi neid, ja tal tuli pähe, et selle mehega saab raha teenida. Ta rääkis Emile’ile augu pähe (Emile rääkis vähe inglise keelt), et tule minuga kaasa, ela valgete inimeste hulgas, saad kuulsaks ja rikkaks oma maalidega. Annan sulle varustatud ateljee ja müün su maale. Emile võttis pakumise rõõmuga vastu, ja asjad said korda aetud ja nad sattusid Seattle’isse, kus tema elupaik ja ateljee olid juba ette valmistatud.
Kuna ta oli nüüd valgete inimeste hulgas, pidi ta ka olema valge inimeste moodi riietatud, mis ettevõtjal oli juba planeeritud. Emile oli rõõmus, teda sõidutati ringi, näidati, et on kuulsa Gauguini poeg, ja võeti vastu tellimisi. Ma ei tea, palju ta maalis või palju tema maale müüdi, aga see valge inimese elustiil kähku hapnes. Ta igatses oma sõprade, sõbralike tüdrukute ja kohalike toitude järgi, ja läks tujust ära. Tema riietus oli ebamugav, Seattle’i kliima ei meeldinud, ja ta jalad valutasid, sest eluaja paljajalu kõndimine oli muutnud tema jalad laiaks nagu lestad, ja need olid pigistatud nüüd kitsastesse jalatsitesse. Enam ta ei tahtnud ega hoolinud maalida. Tema “sponsor” palus ja meelitas teda, lubas, et harjud ära, midagi ei aidanud. Emile tahtis koju tagasi minna, ja lõpuks saadeti ta pahameelega koju tagasi.
Varsti oli see ebameeldiv retk unustatud, ja ta oli jälle rõõmus, korjas turistidelt franke ja käis sõpradega Quinnsis, nagu vanasti. Ka minagi käisin tihti seal, kus oli lõbus olla, kuulda head muusikat ja kohalike tüdrukutega “tamure’d” tantsida. 1959. aastal olin tagasi Tahitis, seekord 76-jalase kuunari “Constellation”’iga. Seekord viibisime kauem, tutvusin sadamas ühe naisega, kes müüs käru pealt süüa ja mitut sorti toitude valikus oli “salad rus” – vene salat – mis oli väga rosolje sarnane.
Ma käisin iga päev tema juures lõunat söömas ja tutvusin paljude kohalike toitudega. Ta ütles, et paadis on väike tuba, tule meie juurde. Niisiis ülejäänud aja Tahitis elasin tema perega. Kirjutan sellest hiljem.
Kord istudes sadamakohvikus, silmasin üht imeilusat preilit, kes ka vaatas minu poole. Võtsin julgust ja tutvustasin ennast. Tahiti keel on lihtne keel, ja kuna olen siin enne käinud, oli mul parasjagu sõnu kasutusel. Näitasin paadi poole ja ütlesin, et olen sealt. Ta vastas inglise keeles, et ta teab, on mind seal näinud. Paljud räägivad inglise keelt, mõned üsna hästi, mõned vaevalt arusaadavalt, nagu minu tahiti keele oskus.
Ta ütles et tema nimi on Lillemor, mis üllatas mind. Lillemor on rootsi keeles ‘väike ema’.
Ta ütleski, et tema isa on rootslane, keda kutsutakse ‘Tuete’, mis on tahiti keeles rootslane.
Isa oli võtnud teda kaasa Rootsi, kui ta oli 15-aastane, ja ta rääkis päris viisakalt rootsi keelt, paremini kui mina. Ta oli 18-aastane ja olevat polüneesia, skandinaavia ja hiina rahvuste segust, tema ilu on raske kirjeldada. Saime väga hästi läbi ja heaks sõbraks. Tema naeratus oli nagu sireenide laul, mis saatis meremehi hukka, ja oleks ka minu rändurielu seal lõppenud.
Tema isa tahtis, et meie abiellume. Temal olid lapselapsed silmas, ja kujutas ette, kuidas nad välja näeksid, kui heleblond eestlane ja tema tütar on vanemad. Tuete kartis, et tütar abiellub tahitilasega, ja seda ta ei tahtnud, sest paljud pärismaalased pole just kõige paremad naiste eest hoolitsejad.
Tuete oli rikas mees; tal oli kookospähkli- ja vanilje istandusi Tahitis ja külgnevatel saartel, ja ta lubas kaasavaraks ühe vanilje- ja kookosekasvanduse. Välismaalane ei saa kinnisvara Tahitis omada. Kuna Tahiti on Prantsusmaa valitsuse all, saab seda omada ainult prantslane või pärismaalane, või oled ühega abiellunud.
Minul oli võimalus olla rikas parun paradiisis, naiseks kõige ilusam naine Tahitis, aga ma olin siis 22-aastane, ja ma polnud veel silmapiirini jõudnud. Nii meelitav kui see pakkumine oli, ei saanud ma seda vastu võtta. Uued seiklused ootasid.
Aga hiljem Lillemor siiski abiellus ühe mehega, kes oli samuti Tahitis nagu mina. Ma teadsin seda laeva, kus peal ta oli, aga mitte teda. Kas talle anti sama kaasavarapakkumine, seda ma ei tea, aga ei arva, sest nad ei jäänud Tahitile.
Mõni aeg hiljem kohtusin San Diegos jälle Lillemoriga. Purjetajatel on oma seltskond, kus saavad oma sõprade ja tuttavatega kokku, räägivad ja valetavad oma seiklustest ja kuidas nad elasid üle tormid, mida nad tegelikult ei näinud.
Olin ühel nisukesel kogunemisel, kus nägin teda. Ta paistis õnnetu rahva hulgas, ja kui nägi mind, jooksis rõõmsalt mu juurde, haaras minust tugevalt kinni ja hakkas haledalt nutma. Tema voolavad soojad pisarad tegid minu põse ja kaela märjaks, ja nuuksudes pool inglise, pool tahiti keeles tühjendas oma südant.
Nagu Emile, igatses ta oma kodu ja sõprade järgi, ja vihkas nisukesi valjuid koosviibimisi, ja tema oli siin ainult nagu üks trofee, et näidata, mida ta mees tõi Tahitist ära, n-ö “arm candy”.
Ta rääkis palju oma kurvast olukorrast. Kogu see aeg tema meest polnud näha.
Ma ei mäleta, millal ma sealt seltskonnast lahkusin ja kuidas Lillemoriga head aega jätsin, aga kindlasti seda oli raske teha. Ma ei usu et läksin tagasi seltskonda. sest tema oli ju seal.
Tema südamevalu oli liiga sügav, et kannatada, ja ta lõpuks võttis endalt elu.
Jah, on tõsi, “You can take the boy (or girl) out of the country, but you can’t take the country out of the boy (or girl”).
I’a orana, maitai te mahana.
