Mul või õigemini meil on kahju muldvanadest ja väetitest inimestest, kes jäävad Ukrainas sõjale jalgu. Või kes kogevad ka Eestis, kuidas Vladimir Putin hingab meile kuklasse, sest vanem põlvkond mäletab otseselt, kuidas oli elada vene okupatsiooni “viljastavates” tingimustes. On jube vaadata, kuidas venelased üritavad ukrainlasi tirida tagasi vabadusetusesse.
Mu abikaasa ütleb: hea on, et tema paljukannatanud isa lahkus mitme aasta eest taevastele radadele ega ole sunnitud kogema seda, millega Moskva praegu tegeleb. Harjumus muuta Euroopa piire vägivaldselt on midagi, mis olevat lausa kodeeritud venelaste imperiaalsetesse geenidesse, on Vladimir Putin öelnud.
Pole nii, et vastutab Putin, kuid mitte vene rahvas. Selline rahvas, kes ei takista oma raevunud juhti, on juhi tegude eest kaasvastutav, nii nagu sakslased olid moraalselt vastutavad, kui Hitler purustas suure osa Euroopast 80 aasta eest oma inimeste enamuse nõusolekul.
Mina ei kuulu nende leeri, kes arvavad, et Putin mäkerdas äsja ära võimaluse pidada Ukrainas maha üks kiire välksõda. See, mida me praegu seal näeme, ongi venelaste üks sõjapidamise viisidest. Piira linnad sisse, tulista neid kaugelt ja kurna linnaelanikke, kuni neil kaob isu vastuseismiseks. Mina kui vana vene värgi jälgija näen Kremlis edasi toimivana Ivan Julma keskaegset mõttelaadi, kes laastas Liivimaad aastatel 1558–1583.
See käekiri on eestlastele-soomlastele ülituttav ka uuemast ajast. Kolmapäeval möödus 68 aastat ööst, mil venelased pommitasid suure osa Tallinnast ahervaremeiks ja just nimelt viisil, kus vene sõdalased ise eriti viga ei saanud. Enne seda olid nad Helsingit ja eriti hullusti meie barokkpärlit Narvat pommitanud. Naised, lapsed ja vanurid lahkumas kibekähku kodumaalt keset sõjamöllu… “been there, done that”, nagu ameeriklased selle kohta ütleksid.
Eestis ja mujal arutavad inimesed selle üle, kas Putin on hull või mitte. Aastate eest ilmus üks õhuke eneseteostuse teemaga tegelev raamat kellegi Mike Hernacki sulest nimega “The Ultimate Secret to Getting Absolutely Everything You Want”, mille lihtne sõnum on: kui sa midagi kangesti soovid, siis pead sa tegema kõik endast oleneva selle kättesaamiseks.
Nähtavasti on Venemaa president seda raamatut lugenud. Võibolla luges seda omal ajal ka liimist lahti olev äärmiselt musta komöödia ehk ühe tuntud filmi peategelane doktor Strangelove. On Vene juht peast segi või lihtsalt äärmusteni sihikindel? Oli kafkalik jälgida, kuidas Lääne tuntuimad poliitikud käisid viimastel kuudel riburadamisi sarikiskja ehk hullu Putini juures audientsidel. Prantslane Macron kuulutas ju enne seda, kui Ukraina sõda sai dramaatilisema hoo sisse, olles ise Putini õukonnnas äsja nö kosjal käinud, et see mees väärib respekti. Miks tuleb respekteerida meest, kes peaks asuma kas vaimuhaiglas või olema füüsiliselt elimineeritud selleks, et ta maailmale rohkem peavalusid ei valmistaks, jääb arusaamatuks. On veidral viisil huvitav jälgida, kui palju paksu pahandust üheainsa inimese kinnisideed maailmale tekitada suudavad. Me Eestis ja Läänes üldisemalt maksame nüüd kallist hinda oma varasema kanapimeduse ja naiivsuse eest.
Odessa lähistel läks plahvatuse tõttu põhja Eesti firmale kuuluv kaubalaev Helt. Kui Eesti oleks suurem riik, kujutaks juba üksnes see vahejuhtum teoreetiliselt endast casus bell’i ehk küllaldast põhjust sõjategevuse alustamiseks, mõeldes kasvõi Lusitania juhtumile aastal 1915. Eestlaste juhid tajuvad aga õigesti meie väiksust. Poliitikud püüavad siinseid inimesi maha rahustada keset närviliseks kiskunud õhkkonda. Need juhid ja kindralid kordavad üle ja üle, et otsest sõjaohtu meile ei ole. Eesti olla “hästi kaitstud”. Elanikud ise on ostnud poed aga soolast tühjaks ja üheks populaarseks müügiartikliks on bensiinikanistrid, rääkimata muust värgist, mida võib vaja minna kriisi üleelamiseks. Postimehe juhtkiri 7. märtsil oli pealkirjastatud: “Valmistu halvimaks”. Meile kingib väärtuslikku aega “õnneks” see, et üks vapper rahvas paneb vastu ja seob vene sõjamehi meie lähikonnas Ukrainas.
Eesti riik pole olnud eeskujulik oma ettevalmistustega viimase 30 aasta vältel. Keegi olla otsutanud üheksakümnendail, et pole tarvis ehitada pommivarjendeid. Need maaalused alad, mis sobiksid kuidagi varjumiseks, on aga siiani märgistamata vastavate tähistega. Kõige sellega ühenduses meenub vana-vana muinasjutt rohutirtsust ja sipelgast. Minu kodus on käinud ettevalmistused toimetulemiseks – juhul kui suured jamad peaksid Eestile kaela sadama – juba mõnda aega.
Praegusel hetkel jätavad Eestis asuvad 300,000+ venelast (varasema okupatsiooni meeletu pärand) suhteliselt taltsa mulje. Kõik see võib aga kiiresti muutuda, nii nagu Moldova inimesed Ukraina külje all kardavad nii Transnistriat kui ka võimalikku Vene sõjavankri jõudmist nendeni.
Minu mõtetes asub esikohal küsimus eesti rahvakese ehk kultuuri või siis hõimu võimalustest selle meie läheduses puhkenud segaduse üleelamiseks. Esiteks oleks paha, kui meid ei kaitsta. Kuid oleks paha ka, kui sõjategevus peaks jõudma Eesti pinnale. Isegi see on puhtdemograafiliselt võttes paha, et tuhanded slaavlastest sõjapõgenikud on Eestisse sisse voolamas. Ning nendele võib lisanduda massiline väljaränne Venemaalt, mitte liigkauges tulevikus. Katastrofaalne oleks venelaste Iskander tüüpi rakettide või koguni tuumalöök Eesti pihta, näiteks siin asuvatele ohtlikele jäätmehoidlatele Nõukogude ajast. Halvasti mõjuks pikk sissisõda nagu pärast II maailmasõda, sest venelased on julmad selliseid maha suruma. Ukraina jaksab veel tükk aega suuri lööke enesesse “amortiseerida”. Pisikene eestlaskond asub aga hoopis teistsuguses paadis.
Mida on vaja? On vaja, et Venemaa ladvik ja vene inimesed üldisemalt kaotaksid lõplikult usu Putinisse. Et ka nemad hakaksid tundma tõsist muret oma maa tuleviku pärast ning selle pärast, millesse venelaste juht kogu inimkonda tirimas on. Lääs ja eestlased kõikjal peavad aitama kaasa sellele, et ka nö lihtvenelased Putinist lähtuvat ohtu lõpuks aduks.
