Palju aastaid tagasi oli Vaba Eesti Sõna jõulupühade numbri esiküljel meie lääne kunstis sadade – või tuhandete – kunstnike poolt sajandeid ku-jundatud joonis või graafika, mis kujutas Maarjat ja Joosepit ja jõululast sõimes.
Erakorraline oli selle sõime pildi eestipärasus. Jeesuslapse sõim oli karjakatuse all. Maarja ja Joosep olid eesti talumehe ja naise talveriietes. Katuse ehk välislauda ees seisis regi ja hobune. Kunstnik oli kujundanud jõululapse sündi küll ajaloolise Lääne-Euroopa kunsti sajandeid valitsenud vormi ja kujutuse järgi, mis kasutas kunstniku aja riietust ja mõnikord ka ehitusi ning hulganisti selle ajastu lihtrahva inimesi, preestreid, ametnikke, sõjaväelasi ja valitseva ülemkihi ja valitsuse tegelasi. Mulle meenub kuulsa hollandi Brueghel’i isa ja poja maal (1500. aastatest) nimega “Rahvaloendus Petlemmas” (Luuka evangeeliumis 2. peatükk, salmid 1 kuni 7). Brueghel maalis nii usulise sisuga maale kui ka pilte tema aja Hollandi talunikest ja linna kaupmeestest ja ametnikest töö tegemisel ja meelelahutuste nautimisel. “Rahvaloendus Petlemmas” maal on täis ühe Hollandi küla tööd ja talitusi, liiklemist, sahkerdamist ja rahvaloenduseks sabas seisjaid.
Jeesuslapse, Maarja ja Joosepi Eesti talusse paigutamine toob sama moodi Uue testamendi sündmuse meie maa ja rahva keskele, nagu Pieter Brueghel tõi usulised ehk jumalikud sündmused Hollandi rahva keskele. Jõulud kuulutavad ja kinnitavad meile, et Püha on tulnud meie keskele. Sellepärast tegi see eesti kunstnik õigesti, kui ta joo-nistas Jõululapse Eesti talu karjakatuse alla ja pani Maarja ja Joosepi eesti kasukasse ning ree nende sõidukiks ja hobuse eesliks. Võime kujutleda talu sulaseid ja tüdrukuid karjastena, kellele taevast anti teade, et nende juurde on Jumalast tulnud Õnnistegija: “Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid too teile sealt. Üks laps on täna sündinud. See kaunis ilus lapsuke on teie rõõm ja kallis õnn. See on see Issand Jeesus Krist.” Idamaa tarkadeks võivad olla valitsejad Leedust, Lätist, Soomest või Rootsist. Parunid ja politrukid esindavad kurje kuningaid nagu Heroodest ja tema sõdalasi.
Tähtis on sõnum, mis teatab, et Kristuslaps on tulnud Eesti rahva ja maa, riigi ja ühiskonna, kommete ja kultuuri keskele, mida kunstnik väljendab rahvuslike tunnuste kaudu. Kristuslaps on võtnud meie rahva omaks. Kas meie oleme võtnud Teda meie omaks? Ärgem jätkem Kristuslast kaugele lõunamaale, sest Tema pole tänavu rohkem seal kui Tallinnas, või New Yorgis, Torontos, Stokholmis.
Mäletan, kuidas laulsin seitsmeaastasena Geislingenis Saksamaal aastal 1945 skautide/gaidide jõulupuul: “Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav, püha kallis jõuluaeg!” aga “Ristirahvas, ristirahvas rõõmusta!” asemel “Eesti rahvas, eesti rahvas, rõõmusta!” sest see oli minule lapsemeelega palju arusaadavam, sest meile on sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus.
Sõidame siis Temaga saanis või autos kirikusse ja koju, jõulukuuse ümber laste ja kingituste rõõmu keskele ning kapsaid, praadi ja vorste nautima, sest jõululaps Kristus võtab meiega osa kõigest.
Olgu need jõulud eestlastele ja Eestis Jeesus-jõulud! Õnnistatud jõuluaega ja uut Issanda aastat!
Piiskop Thomas Vaga
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik E.E.L.K.
