Los Angelese Eesti Maja üritustesarjas “Eesti Köök ja Külalised” oli 16. oktoobril külas USC filosoofia doktorant Indrek Reiland, rääkides kokkutulnuile kaasaegsest filosoofiast. Küsis Lumme Erilt.
Lumme: Filosoofia uurimisobjekti ei ole alati väga lihtne määratleda. Mis muudab küsimuse filosoofiliseks küsimuseks?
IR: Meil kõigil on oma isiklik maailmapilt – kogumik uskumusi selle kohta, mida maailmas on, kuidas me sellest teada saame jne. See mängib meie elus väga olulist rolli, kuna see on see, millest lähtudes me mõtleme kõik oma mõtted ja teeme kõik oma teod. Filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on luua võimalikult terviklik ja tõene, kuid samas ka praktiliselt rakendatav maailmapilt.
Seda eesmärki täites tuleb filosoofidel kokku panna kaks erinevat visandit maailmast ning need siis omavahel ühitada: ühelt poolt visand, mille saab, kui analüüsida milline maailm on tavamõistuse seisukohalt; teiselt poolt visand, mille saab, kui omavahel ühitada oma aja parimad teadusteooriad. Küsimus on seega filosoofiline, kui tegu on küsimusega selle kohta, milline on maailm tavamõistuse seisukohalt, kuid ka siis, kui tegu on küsimusega selle kohta, kuidas see, milline on maailm tavamõistuse seisukohalt sobitub sellega, mida meie aja parimad teadusteooriad väidavad.
Kuidas sa kirjeldaksid filosoofia metodoloogiat?
Millist metodoloogiat filosoof kasutab, sõltub sellest millist liiki filosoofilisele küsimusele ta parasjagu vastust otsib. Kui ta üritab vastata küsimusele selle kohta, milline maailm on tavamõistuse seisukohalt, siis on meetodiks enamasti analüüs, mis seisneb selles, et uuritakse, millistele asjadele me teatud filosoofiliselt huvipakkuvaid mõisteid või sõnu intuitiivselt rakendaksime ning üritatakse seejärel neid asju omavahel võrrelda ning välja mõelda, milline on selle mõiste või sõnaga seotud omaduse olemus. Siin mõned näited filosoofiliselt huvipakkuvatest mõistetest: tõde, tähendus, uskumus, teadmine, võimalik, paratamatu, hea/halb, õige/vale, lubatud/keelatud, ratsionaalne/irratsionaalne jne.
Filosoofia on seetõttu sarnane keeleteadusega. Nii filosoofid kui keeleteadlased teevad intuitiivseid otsustusi, filosoofid selle kohta, millistele asjadele me teatud mõisteid või sõnu rakendaksime, keeleteadlased selle kohta, millised sõnadejadad on süntaktiliselt hästi formuleeritud ja moodustavad lauseid ning selle kohta, millised sõnadejadad on tähenduslikud. Kummagagi tegelemiseks ei ole vaja enamat kui võimet rääkida mõnd loomulikku keelt nagu Eesti või inglise keel. Selles võite ise veenduda, tehes mõned filosoofilised ning keeleteaduslikud intuitiivsed otsustused, üritades vastata allpool esitatatud küsimustele:
K1: Millistele neist asjadest rakendaksite sõna ‘isik’: 1) tahvel; 2) inimahv; 3) munarakk; 4) loode; 5) vastsündinud beebi, 6) täiskasvanud inimene 7) täiskasvanud inimene, kes on hulluks läinud; 8) Marslane (fiktiivne olend, kes on nagu täiskasvanud inimene, aga ei kuulu liiki homo sapiens)?
K2: Millised allpool esitatud sõnadejadadest on süntaktiliselt hästi formuleeritud ja moodustavad laused? Millised on tähenduslikud?
1) ‘The dog bit the horse.’
2) ‘Dog the bit horse the.’
3) ‘Twas brillig, and the slithy toves did gyre and gimble in the wabe.’
4) ‘Brillig twas and toves slithy gyre gimble did in wabe the.’
Nüüd üritage oma intuitiivsete otsustuste põhjal jõuda järeldusele selle kohta, milline on omaduse “olla isik” olemus (üritage pakkuda definitsiooni vormiga „Olla isik on olla…“) ning mõelda selle üle, mis on teise ja neljanda sõnadejada erinevus.
Oled analüütiline filosoof ja uurid mõistete tähendusi. Tutvusta palun lugejatele, kuidas (analüütilised) filosoofid mõtlevad ja selgita, näiteks, mis on lause “Toomas-Hendrik on tark” tähendus.
Ma ei pea end analüütiliseks filosoofiks, kuna ma ei leia, et analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristamisel on suurt mõtet. Filosoofia on üks niivõrd kui me peame silmas selle eesmärki ning küsimusi, mida küsitakse ning mitu niivõrd kui me vaatame, milliseid meetodeid kasutatakse ning millistele järeldustele jõutakse. Peaaegu iga suure filosoofi töös võib leida midagi huvitavat ja väärtuslikku, sõltumata sellest, kas teda liigitatakse tavapäraselt „analüütiliseks“ või „kontinentaalseks“ filosoofiks. Selle huvitava ja väärtusliku leidmiseks tuleb muidugi sageli mööda vaadata sellest, mida mõtleja ise arvab, et ta teeb ning pöörata tähelepanu meetodile, mida ta kasutab ning asitõenditele, mida ta oma vaadete kasuks esitab.
Ma ei leia, et on päris õige öelda, et „analüütilised“ filosoofid uurivad peamiselt mõistete tähendusi. Kui „analüütilised“ filosoofid tegelevad analüüsiga, siis on eesmärgiks uurida mõistete või sõnadega seotud omaduste olemusi ja neid defineerida. Kui „analüütilised“ filosoofid tegelevad tähendusteooriaga, siis on eesmärgiks seletada, kuidas suhtlemine toimib, uurides erinevaid kõnetegusid ning üritades luua võimalikult viljakas raamistik mõistete ja sõnade tähenduste üle mõtlemiseks. Sõna “tähendus” on mitmetähenduslik. Ühes tähenduses on mõiste või sõna tähendus see, mida me peame teadma, et oskaksime seda õigesti kasutada (A: „Sa ei oska seda sõna kasutada.“; B: „Ütle siis, mida see tähendab.“), teises tähenduses on mõtte või lausungi tähendus informatsioon, mida me sellega edastame (A: „Mida see tähendab?“, B: „See tähendab, et …“). Kutsugem esimest keeleliseks tähenduseks, teist propositsiooniliseks sisuks. Tähendusteooriaga tegeledes on filosoofide eesmärgiks määratleda nii see, milline on erinevate sõnatüüpide keeleline tähendus, kui ka see, mida nende kasutus lausungis lisab informatsioonile, mida selle lausungiga edastame. Uurimise all on näiteks pärisnimed (“Toomas-Hendrik”), määravad kirjeldused (“Eesti president”), omadussõnad (“tark”), indeksikaalid (“mina”, “siin”, “praegu”, “see”, “too”, “see auto”), kuid ka sõimusõnad ja sõnad nagu “Ai!”, “Tere”, “Nägemist”, emotikonid, jne.
Näiteks võtame lause “Toomas-Hendrik on tark”. Seda lauset lausungis kasutades omistame teatud objektile, Toomas-Hendrikule omaduse olla tark ning meie lausung on tõene, kui sel objektil on see omadus. Filosoofiliselt huvipakkuv on see, kuidas lausungite propositsiooniline sisu sõltub nende koostisosadest ja struktuurist: pärisnimi “Toomas-Hendrik” lisab eelneva lausungi propositsioonilisse sisusse Toomas-Hendriku, predikaat “on tark” lisab omaduse olla tark ning lause struktuur annab meile teada, et lause omistab viimase esimesele. See süstemaatiline sõltuvus võimaldab seletada, kuidas me oleme võimelised kasutama lõputul hulgal erinevaid lauseid, et üksteisele informatsiooni edastada, olemata neid kunagi enne kasutanud või kuulnud.
Oled nüüdseks Ameerikas õppinud kaks aastat. Kuidas on Su erialased huvid selle aja jooksul muutunud ja mida pead kõige väärtuslikumaks sellest, mida oled õppinud?
Huvitusin oma filosoofiatee algul peamiselt poliitikafilosoofiast ja eetikast. Peagi sain aru, et poliitikafilosoofiat ja eetikat on võimatu hästi teha ilma metaeetikaga tegelemata (metaeetika uurib normatiivseid mõisteid nagu näiteks hea/halb, õige/vale, lubatud/keelatud, ratsionaalne/irratsionaalne, peaks, peab, õiglus, kohustus jne. küsides, kas need on seotud omadustega ja kui, siis kas need omadused saab taandada mittenormatiivsetele omadustele, kuidas me nendest omadustest teada saame jne.). Seejärel sain aru, et metaeetikat on võimatu teha ilma keelefilosoofia, vaimufilosoofia ja metafüüsikaga tegelemata. Praegu huvitungi peamiselt kolmest viimasest. Kõige väärtuslikumaks sellest, mida olen siin õppinud pean seda, kuidas filosoofiat teha.
Kes on praegu Su lemmikfilosoofid? Mis teeb nende mõtted Sinu jaoks köitvaks ja mis üldisemalt teeb filosoofi heaks filosoofiks?
Lahkunute hulgast ehk Wilfrid Sellars oma üleüldise visiooni tõttu sellest, mis filosoofia on, kuidas see seostub iseenda ajalooga ja kuidas seda teha. Elavate hulgast ehk David Kaplan, Scott Soames ja Mark Schroeder. Esimene on minu arvates rohkem kui keegi teine panustanud keelefilosoofia arengusse 20. saj. teisel poolel ning teda on alati nauding kuulata ja lugeda, teine on oma ülimalt detailse ja laiaulatusliku tööga keelefilosoofia aluste ja „analüütilise“ filosoofia ajaloo kohta üks olulisimaid aktiivselt tegutsevaid filosoofe, kolmas on viimase viie aasta jooksul eetikat ja metaeetikat rohkem edasi arendanud kui seda tehti eelnenud 20 aasta jooksul kokku ning on üks olulisimaid noorema põlvkonna filosoofe. Mul on olnud õnne, et tulin õppima Los Angelesse, kus kõik kolm eelpoolnimetatud töötavad (David Kaplan UCLAs, Scott Soames ja Mark Schroeder USCs).
Hea filosoof on see, kes suudab hoida ühe silma suurel pildil ja sellel, kuidas kõik omavahel kokku sobitub, hoides samal ajal teise silma detailidel ning olles kompromissitult täpne. Hea filosoof on konstruktiivne ka siis kui ta on destruktiivne – ta ei tööta mitte detailideni välja ainult enda teooriat, vaid püüab ka teistele teooriatele probleeme püstitades nii need teooriad kui probleemid detailideni välja töötada.
Küsis
Lumme Erilt
