26. juuni 1920 –18. november 2013
Meie hiljuti lahkunud lugupeetud ja armastatud kaaseestlase dr. med. Olga Ritso–Kistleri mälestusteenistus ja koosviibimine toimus 1. märtsil 2014 Seattle’s, siinses kaunis Läti Majas.
Nagu paljud ehk juba teavad “Vaba Eesti Sõna” kaudu, olid Olga (perele ja sõpradele Olli) ja ta abikaasa sihtasutuse Ritso-Kistleri loojad ja suurannetajad, mille tulemuseks oli Okupatsioonide Muuseumi ehitamine ja avamine 1. juulil 2003 Tallinnas.
Samuti olid Kistlerid ühed suurannetajad väga eduka filmi “Laulev Revolutsioon” produtsendile ja ta abikaasale James ja Maureen Tustyle.
Olli viimane annetus oma kodumaa heaks oli Stanford Ülikoolile alalise Olga Ritso-Kistleri kogu ja näituseprogrammi loomiseks ja majandamiseks, et tutvustada Eesti kui ka kogu Baltikumi lähiajalugu okupatsioonidest, vastupanust, vabadusest ja paranemisest.
See toimus 2010. a.
Kistlerite tütar Sylvia Thompson võttis aastal 2011 üle selle programmi presidendi kohustused.
Olli suuri teeneid ja panust Eesti riigi ja eestlaste heaks on tunnustatud mitme austusavaldusega ja tänukirjadega. Nii andis Eesti Riik talle Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi 2001. aastal ja ta nimetati Tallinna linna aukodanikuks Linna vapimärgi ja tänukirjaga.
Mälestusteenistus algas kirikus abipraost Hendrik Lauri teenimisel. Leinajaid oli kogunenud umbes 60 ringis, nii eestlasi kui ka ameeriklasi, isegi New Yorgist ja Toronto lähistelt. Olli soovil lauldi 2 tuntud laulu, mille nii eesti- kui ka ingliskeelsed sõnad sai igaüks koos kavaga kirikusse sisenedes. Hõbedane urn oli lauakesel keset rohelist pärga ja lühtris säravaid küünlaid.
Olli tütar Sylvia rääkis pikemalt ema elust, samuti tütretütred Veronica ja Isabelle. Seejärel ütles liigutava järelhüüde Linda Muld, Olli viimaste aastate peahooldaja ja majapidaja, kes Olli armsas emakeeles sai tema ligidal olla kuni viimase hingetõmbeni.
Sõnavõtud olid südamlikud ja soojad, rääkides Ollist kui eeskujust meilegi. Orelimängija lõpetas teenistuse Eesti hümni viimase salmiga ja siis paluti kõiki siirduda suurde saali.
Saalis olid lauad kaunistatud rukkilillede ja sini-must-valgega. Lava ees oli suur väljapanek perekonnafotodega Olli elust ja ühes saali nurgas rikkalik avatud baar mitme abilisega. Orelimängija tegi klaveril mahedat muusikat.
Paluti kõiki, kes soovisid, jagada omi mälestusi Ollist. Nii kirikus kui saalis oli umbes 5-6 Filiae Patriae värviteklis ja paeltega Olli kaasliiget.
Neist võtsid sõna Toronto lähistel Kanadas elav Lydia Kadai, Olli vennatütar ja ainus lähim temapoolne sugulane väljaspool Eestit, Juta Kitsing Vancouverist ja Epp Liikane Seattlest, kes ka tihti Ollit külastas.
Pikemalt kõneles Liisi Eglit Californiast, kes on Eestist tulnud ja töötab kuraatorina Olli viimasena loodud Eesti ja Balti programmis. Sõna võtsid ka Stanfordi raamatukogu peahooldaja Michael A. Keller ja James Tusty, filmiprodutsent New Yorgist. Andrew Thompson, Sylvia abikaasa teatas üllatusena, et suvel toimub Eestis ilutulestik Olli pärandina.
Osavad abilised serveerisid maitsvat eestipärast lõunasööki. Valida oli kolme sorti magusat ja šampust. Igale külalisele oli laual nägus 30-leheküljeline fotodega raamatuke Olli elust.
Lõpetuseks tänas Sylvia kõiki kohalviibijaid osavõtu, kaastundeavalduste, kaartide ja annetuste eest. Oli igati õnnestunud ja väärikas mälestusteenistus ühele heale, suuremeelsele eestlasele.
Lõpetan Olli enda sõnadega, kui küsiti miks ta tahab Eestis muuseumi luua: “Ma just tahtsin teha midagi väärikat. Ma tahtsin näidata maailmale, mida see maa on läbi teinud. See oli niisugune kohutav aeg ja see ei tohiks iialgi uuesti sündida”.
Puhka rahus, armas Olli.
Enid Vercamer
Seattle, WA
