Jutustas Ellen Parve-Valdsaar, kirja pani Andres Raudsepp
Foto võetud selle aasta talvel Ellen ja dr. Herbert Valdsaare Floridas asuva maja ees. Pildil jutustaja Ellen Parve-Valdsaar ja kirjapanija Andres Raudsepp. Foto: mrk
Möödunud, 2014. aasta sügisel oli eestlaste tähelepanu, eriti välismail, suunatud 1944. a. Suurele põgenemisele kodumaalt.
Suurpõgenemist iseloomustas kiire kodust lahkumine ja võimaluste hankimine, kusjuures 60,000 kuni 70,000 eestlast olid olukorra tõttu sunnitud leidma tee kas Rootsi randa või Saksamaa suunas.
Igal põgenikul jäävad põue oma tunnetega põimitud mälestused, säilib oma lugu.
Nüüdisajal kuuleme lugusid aina rohkem ka neilt, kes 1944. a. olid veel lapsed.
Päevavalgele tulevad seigad neilt, kes olid teismelised, oskasid tähele panna pisiasju, mis kannatavad kriitikat.
Ei olnud Moosest ega suurt rahvajuhti, kes rajas põgenikele teed. Igal perekonnal või üksikul põgenikul oli oma ettevõtmine, ajendiks meelte keeristes valusad hetked, mil sugulased ning sõbrad olid kolm aastat varem sunniviisil viidud vangidena kaubavagunites Venemaale.
Valusaks osutusid samuti hilisemad hetked 1944. a. septembris, mil jäeti jumalaga oma kodumaaga.
Põgenikel ja küüditatuil, erineva saatuse lasteil, jäi siiski üks ühine omadus – oma kodu ja muu varanduse kaotus, sugulastest rääkimata..
Omapärased olid lahkumised Soome sadamatest, kui vaenlane, pärast Jätkusõja lõppu, hakkas kohe avaldama mõju Soome riigile, kust kohapealsed eestlased pidid olema kõik saadetud okupeeritud Eestisse. Nõuti veel merelaevade kohest registreerimist ja paigale jäämist sadamaisse.
Mõned tuhanded eestlased siiski suutsid Soomest põgeneda läände.
Üks neist oli 20-aastane neiu, kes nüüd oma 90. eluaastail meenutab kõige pingelisemaid ja hädaohtlikumaid hetki oma elus.
Pärast põgenemist Soomest on Ellen Parve-Valdsaar elanud Rootsis, Kanadas ja USAs, kusjuures viimased 12 aastat – koos abikaasa dr. Herbert Valdsaarega – on veedetud Florida osariigi läänepoolse Naples’i linna ääres.
Ellen väitis mulle enne möödunud aasta lõppu, et talle äkki tulid meelde mitmed põgenemise rännakuga seotud seigad tänu analüüsivale loole, mis ilmus eestlaste häälekandjas Vaba Eesti Sõna (9.10.14 – autor Joel Haukka, Stockholm).
Artiklis ilmnes selgelt põhjus, mille alusel soomepoisina võidelnud vanem koolivend Uno Mankin oli talle 1944. a. septembris andnud käsu olla kiiremas korras ühel laeval Rauma sadamas.
Rauma linn asub umbes 100 kilomeetrit Turust põhja poole.
Üksikasjalise selgituse ning olulise tausta anname käesoleva loo lõpuosas.
See võiks olla mõnevõrra sama põnev kui noore Elleni kiire põgenemine ja laiemas laastus jääb see edasi ajalooliselt oluliseks.
Ellen Parvel oli võimalus pääseda Soome juba 1942. a. sakslaste okupatsiooni ajal.
Ema, rahvuselt soomlanna, saabus oma venna juurde kuus kuud hiljem, aga siis ingerlase nime all, kuna sakslased olid lubanud ingerlastel seaduslikult Soome pääseda.
Elleni isa oli tapetud kommunistide poolt 1941. a. ja vanem vend oli selleks ajaks surnud raske haiguse tõttu.
Elu Soomes oli noorel Ellenil omamoodi eluvõitlus.
Tööd leidis ta firma Euroopa Film laboratooriumis.
Ühendust pidas ta soomlaste klubiga, mis oli loodud eestlaste jaoks Helsingis.
Ise viibis ta oma ema õe juures. Rindel möllas soomlaste ja venelaste vahel Jätkusõda, milles võitles suur arv vabatahtlikke Eestist.
Kui aga Jätkusõda lõppes venelaste kasuks, hakkas Nöukogude Liit välja nõudma eestlasi kui NL kodanikke.
Siis saabuski talle Unolt telefonikõne olla 20-tunni jooksul Rauma linna sadamas, kus nad kohtuksid.
Kiirustades koju, võttis ta kaasa kohvri, tõttas kiiresti rongi peale, sõitis vanaema juurde Vilppulasse (Helsingist otse põhjapoole, kaks korda kaugemale kui Tampere), saabus pimedas kohale, kallistas vanaema, pani kohvrisse suusasaapad, püksid, kindad, kampsuni, ja jõudis õigeks ajaks mitme rongi kaudu Rauma linna.
Raumas saigi Ellen kokku Unoga, kes tutvustas Ellenit eeestlasest ratsaväe ohvitserile, kelle kõrval ta pääseks laevale soomepoisi abikaasana.
Mõnede põgenike vaimset tasakaalu sadamas – Elleni sõnul – kajastas ohetest paisuva vanema naisterahva hüüd: ,,Jessuke, Jessuke, nüüd tapavad meie poisse!”
Oma vaimusilmas paistis hüüdja ise nägema Eesti randa.
Laev, mille nimi oli ,,Venus”, ei saanudki kohe sadamast väljuda.
Oli vaja leida uus mootor. Käis isegi omapärane jutt, et venelased tulevad Rauma linna teisest otsast.
See polnud ettekujutus, sest venelased nõudsid sadamakontrolli, arvestades läände pagejatega, kes ,,kuulusid” neile.
Aga ,,Venus” oli sisevete- ehk järvelaev, seetõttu merel sõiduks registreerimata, tähendab meresõiduks mitte eriti kõlbuline.
Sel põhjusel oli pandud kive laeva lasti, et raskemana ning stabiilsemana püsiks see merevetes.
Tavaliselt võis laeval sõita maksimaalselt paarsada inimest. Aga põgenikke ise oli juba üle 800.
,,See oli tohutu inimmass, mis tahtis laevale tormata”, lisab Ellen.
,,Vahepeal toimus maapinnal kiire kontroll, mis suunatud soomepoistele ja nende perekonnaliikmetele. Sain laevale kui soomepoisist ohvitseri abikaasa.”
Noore neiu meeletu meresõit Rootsi randa
Pildil: Ellen Parve-Valdsaar kontrollib oma andmeid seoses Soomest põgenemisega, olles varem 20-aastase üksiku neiuna asunud sinna ajavahemikul, kui Eesti oli saksa okupatsiooni all. Foto: AR
Kiire lahkumine Soomest toimus sisevete- ehk järvelaeval “Venus”, mis pääses Rauma sadamast, vaatamata Nõukogude Liidu nõuetele pärast Jätkusõja lõppu eestlased Soomest okupeeritud Eestisse saata.
,,Kõigepealt saadeti naised ja lapsed alla. Haavatud seati laeva pardale. Vihma hakkas sadama juba siis, kui olime veel maal.
Kui saime laevale, lükati inimesi edasi – veel ja veel. Kohver jäi mul maha. Kampsun seljas, püksid ja kinni sidumata saapad jalas. Sain saapad alles sadamas jalga pista.”
,,Vihma sadas, vesi sattus saabastesse. Taheti mind suunata alla, aga mina vastu: “Ei, mina olen terve. Mina jään siia pardale.”
Milline press laevale! Olime nagu võileivad. Laeval ainult sai seista – inimene inimese küljes kinni.”
Perekonnasõpra Unot (Uno Mankin – AR) Ellen laeval vaevalt nägi. Kuskil oli väike laevatööliste ruum, kuhu Uno kavatses Elleni ja oma õe paigutada.
Tuba oli rahvast täis. Ellen mäletab, et lahkudes nägi ta, kuis pinkidest olid jäänud vaid pilpad. Toast läks väiksesse kööki. Uno suunas ta sinna.
,,Köögis lamas kõrges palavikus proua, kellel mees niisutas nägu. Kõrval oli mees, jalad konksus.”
Ellen sai istekoha pesulaua otsas, kust ta libises pliidi peale. Kõrvalolev mees tiris ta tagasi. Ise kükitas ta pliidi ees koos teistega. Inimesed aina trügisid sinna putkasse.
Soomes pealepandud uuem laevamootor käis nii kaua, kuni saadi Soome vetest välja. Kui see lakkas töötamast, pandi mast püsti. Mast aga olevat murdunud suhteliselt kohe.
Kuigi siht oli alguses Stockholmi suunas, hakkas laev triivima põhja poole.
,,Laeval oli üks 15-aastane tüdruk, keda vanemad inimesed sundisid ämbrisse urineerima. Kui tüdruk ei saanud hakkama, kostis tema ümber hüüdeid: “Sa pead – pärast kolme päeva!”
Ämber ise oli just üle parda tühjendatud, käinud käest kätte. Teekonnal pardani ei tohtinud ämber olla täis, sest laev kõikus. Lõpuks kajas tühjas ämbris tüdruku häda vastu nagu sümfooniaorkestri trummipõrinad.”
Ellen väidab, et järgmist stseeni ta kuulis, kuna oli kottpime.
Ta jätkab:
,,Pärast seda tuli üks mees pliidi juurde ja nõudis supipotti. Poiss, kes mehe all istus, hakkas karjuma: “Sa lased mulle kaela!” Mees: “Ei, lasen potti.” Keegi tõmbas tikust tuld. Tuli välja, et ,,pott” oli hoopis sõel. Ühed vandusid, teised naersid.”
Meresõidu ajal laev aina ragises. Kõik mõtlesid, et nüüd laguneb. Tuul vingus ja merel olid ristlained. Tohutus tuules ja vihmas käisid laineid üle parda.
,,Masendus oli suur. Jõudis meieni jutt, et üks mees tahtis kapteni maha lasta, et see viib meid Siberisse. Mehed said vaevu seda meest ohjeldada, aga ta suutis siis ennast maha lasta.”
,,Kui olime laeval pimedas köögis, kõik üksteisele võõrad kaasmaalased, noored, vanad, kostis mõnest nurgast, et kui laev laguneb ja hukkume, ei tähenda, oleme niikuinii kaotanud kodumaa.”
Kolmanda päeva keskpaiku tõusis suur kisa, et on päikest näha. Tekkisid rõõmuhüüded, sest tõepoolest nähti päikest pilvede vahel.
Hakati trügima valguse poole. Et ,,Päike! Päike!”
Siis algas uus kisa: ,,Maa! Maad on näha.”
,,Oli näha lennukit laeva kohal. Lähenes ka piirivalvelaev, kust hakati rootsi keeles karjuma. Mehed hakkasid naerma: ,,Hah-hah-haa!”
Meie kapten aga sai asjast aru. Olime karile sõitmas. See oli põhjus karjumiseks. Pääsesime karist mööda.”
Siis saabus teisi laevu. Ellen ise neid ei näinud – kõik teiste jutt. Inimmass oli ees. ,,Aga valgust nägin. Olin saanud ukseavasse. Sain ise ka valgust näha.”
,,Siis nägin surnukeha. Rätik näol, jalad harkis, keegi istus surnu kõrval, üks jalg surnu jalgade vahel, ja sõi seapekki ja leiba.”
,,Kõik hakkasid end reelingule lähemale ajama. Ise küll mõtlesin kogu sõidu alal haavatutele. Kas vesi käis neist üle? Ei tea, kui paljud surid?”
,,Siis tuli puksiir. Või oli neid kaks? Need võtsid meid sleppi, hakkasid tirima läbi skääride.
Siis tuli piirivalve laevale, et organiseerida pukseerimist ja et pilti saada põgenike hulgast. Raadio teel teatati Örnsköldsvik’i linnale meie tulekust.”
,,Mõned hiljem Rootsi sadamas rääkisid, et 40 aasta jooksul pole olnud sellist tormi.”
Foto võetud sõjajärgses Stockholmis, millel võib tunda ära mitmeid, kes pärast saabumist Rootsi randa, suutsid rikastada pagulaseestlaste elu. Pildil noor Ellen, teisena esimeses reas, osalemas muusikapedagoogi Helmi Betlemi laulustuudios. Uno Mankin, keskmises reas paremalt teine, hiljem tuntud isik Toronto ühiskonnas. Foto EP-V arhiiv
Põgenike vastuvõtt Örnsköldsviki sadamalinnas
Elleni sõnul oli see ime, et põgenikega ülekoormatud ja murdunud mastiga sihitult triiviv järvelaev üldse Rootsi randa jõudis.
Tormilised tuuled oleksid vabalt võinud viia laeva veelgi kaugemale põhja või tagasi Soome randa, kust eestlastest põgenikud, kui Nõukogude Liidu ,,kodanikud”, oleksid saadetud okupeeritud kodumaale.
Ellen aga peab samuti imeks laevalsaabunute vastuvõttu Örnsköldsviki elanike poolt. Elleni väitel oli sadamalinnas elanikke vaid 2000.
,,Kuidas üldse võiks mõelda hoolekandele peaaegu tuhandele saabujale, kes ise veel merehaiged ja näljased? See oli ime!”
Ilmselt mobiliseeriti kogu linn ,,külaliste” vastuvõtuks. Kohale tulid ambulantsid. Naine, kes hakkas sünnitama, viidi kohe haiglasse. Koolid ja pangad pandi kinni. Vastuvõtuks rakendati kirikud ja spordihall.
,,Me nägime, kuidas üks tsiviliseeritud ühiskond oskas toimida peaaegu meeltesegadusse aetud põgenikega, kes alguses ei hoolinud söögistki,” meenutab Ellen. ,,Vaateakendel silmatud toit meid ei loksutanud. Kõigil oli suur ahastus, et kuidas saada pesema.”
,,Võeti riided, võeti kingad – need enam ei kõlvanud ja läksid ahju,” jätkab ta. ,,Saime pesta ja anti mingisugune uus pesu.
Noored rootsi mehed vaatasid, kuis pesuruumidest väljusid ilusad noored – ja ka vanemad – naised, paljad kui porgandid.”
Ellen lisas, et perekonnasõber Uno Mankin, kes korraldas Elleni pääsemise Soomest, mainis midagi samasugust, kusjuures aiatagused rootsi tüdrukud olid kiiganud hiljem eesti poisse baptisti kiriku juures, kuhu paigutati noored Jätkusõjas võidelnud relvavennad.
,,Kui teha veel juttu tsiviliseeritud ühiskonnast, tuli arvestada tervisekontrolliga, alguses küll peamiselt linnakaitse huvides.
See oli ka oluline, kui hakati mõtlema kuidas põgenikud mujale paigutada, olgugi et Örnsköldsvikis oli elamisvõimalusi.”
Edasiminekut teistesse keskustesse võimaldati ükshaaval. Tuldi pakkumistega igasuguse töö peale kas samas väikeses linnas või ümbruskonnas.
Nii oldi Örnsköldsvikis kuu või enamgi, enne kui täitus soov saada soovitud kohta vastutulelikus Rootsi riigis.
Siinjuures peatume Elleni loos ja püüame detailsemalt selgitada, mille alusel sai noor neiu soome sõjaväes võidelnud Uno Mankinilt kindla juhise Soomest põgenemiseks.
Analüüsivale loole vihjasime artikli esimeses osas, milles autor Joel Haukka Stockholmist selgitas lugejaile käsust teatud Soome kaitsepolitsei ohvitserile organiseerida eestlaste transport Soomest Rootsi.
Käsu andis Soome vastuluure ülem, kui sõda oli juba lõppenud. Samas ei tohi unustada, et pärast Jätkusõja lõppu oli Soome sunnitud aktsepteerima Nõukogude Liidu lepingu alusel nõuet kõik nende ,,kodanikud”, st. Soomes viibivad eestlased, tagasi nende okupeeritud kodumaale saata.
Seega pääses Soomest Rootsi mitu tuhat eestlast, kes aitasid moodustada tugeva pagulaskonna eesti rahva ja kultuuri säilitamise heaks välismail.
Tänu ja austust väärivad Soome ametivõimud ja heatahtlik rahvas, kes vaatamata suure riigi sõjajärgsele survele, nii palju eestlasi vangistamisest päästsid.
Ellen Parve-Valdsaare lugu võiks innustada veelgi uurimusi Soomest pääsemise teemal 1944. a.
Allakirjutanul õnnestus heita pilk artiklile, (Meie Elu 10. sept. 1997), mis kokkuvõtlikult kirjeldab sama meeletut seiklust, mida Ellen oma sõnadega ilmekalt kirjeldas, mainides mõnda sama hirmutavat pisiasja.
On vihjatud ingliskeelsele raamatule, mis räägib ka põgenemisest ,,Venusel”.
Arvestades artiklitega, mis ilmusid nii tolleaegsetes eesti- kui rootsikeelsetes ajalehtedes, leidub Rootsi arhiivides kindlasti põnevaid lugusid nii “Venuse” rännaku kohta kui ka mitmest teisest meresõidust.
Kirjeldatud meresõidu juurde sobiks lisada veidi statistikat. Kahe allika alusel võib öelda, et laeval oli põgenikke kuskil kaheksa-üheksasaja vahel.
Surmajuhtumeid oli uskumatult vähe. Peale enesetapu sooritanud mehe uhus laine merre vaid ühe pardale asetatud haavatu. Kaks või kolm last surid laeva lastiruumis mootori heitgaaside tõttu.
Omapärane sadamalinn, kuhu “Venus” jõudis, oli vaatamata väikesele elanike arvule keskus, mille lähedased asulad arvati hiljem linna koosseisu.
Aastakümnete jooksul on Örnsköldsviki linna elanike arv tõusnud peaaegu kolmekümne tuhandeni.
Viimasel ajal on linn kuulsust kogunud ka Põhja-Ameerikas tänu piirkonnas võrsunud ning tuntuks saanud elukutselistele jäähokimängijatele.
Tagasi noore Elleni juurde, kelle elu Rootsis oli täis katsumusi aga ka saavutusi muusika ja teatri alal.
Õpinguid jätkas ta Kanadas ja USAs, kus oleme teda pikemat aega tundnud kontsertlauljana ja eesti rahvamuusika edendajana. See aga oleks juba teine lugu.