Leidsin oma tütre Maarika kirjutatud artikli, milles ta räägib oma esimestest muljetest, mil ta oli Eestis. Maarika on sündinud Ameerikas. Otsustasin seda teiega jagada.
Viido
Eesti on minu jaoks kohutavalt külm koht. Olen pooleldi eestlane ja mulle tundub, et sellel poolel minust pole midagi teha välistemperatuuriga. Mulle on alati meeldinud suvi. Olen sündinud juuli algul ja iga kord, kui ma tulen oma isale külla, tundub mulle, nagu ma oleksin jäänud ilma oma lemmikaastaajast. Ma pole kunagi käinud Eestis muul ajal kui ajavahemikus hilisest juunist kuni oktoobrini. Ma ei kujuta ette, mida peaks selga panema, kui juba augustis siban ma ringi, villased sokid jalas ja paksud riided seljas, kõrvad ikka külmetamas.
Juuli on Tallinnas enamasti kena, mitte küll kõrvetav, nagu mulle meeldiks, aga piisavalt soe, et end õnnelikuna tunda. Aga august, mis minu meelest on suvekuu, mil puud on väsinud suvelämbusest ja kärbsed saavad vaevu hingata, kuna on nii kuum, tuletab mulle meelde hilisoktoobrit-varanovembrit New Yorgi standardite järgi.
Minu jaoks on alati kummaline, kui astun välja lennukist JFK-l – Helsingis lennukile minnes sajab peaaegu et lund ja kui ma mõni tund hiljem lennukilt maha astun New Yorgis, siis on väljas 26 kraadi sooja!
Tallinnas poes käies ostan ma endale enamasti kampsuneid, pikkade varrukatega pluuse ja sooja pesu, olles uhke oma ostude üle, ja ma panen need endale lennukis selga. Kui ma lennukist maha astun, siis saan aru, et olen teinud vea, sest väljudes konditsioneeritud lennuväljalt saunalõhnalisele ülessulanud asfaldile tänaval, kleepub see lausa kingade külge.
See osa minust paneb mind mõtlema, miks keegi üldse tahab siin elada. Aga siis, kui ma longin Tallinna vanalinnas, saan ma aru, miks. Olla osa ajaloost peaaegu sunnib mindki siia jääma. Munakivisillutisega tänavad, pastelsed hooned ja lõpmatu mõisate ja kirikute ilu – kõike seda ei saa kunagi olema Ameerikas.
Ajalugu on midagi, mis kestab igavesti. Iga mööduv päev saab ajalooks. Ja iga asi, mida sa teed, saab ajalooks. Näha, mida inimesed on ehitanud seitsmesaja aasta jooksul, tõendab, et ajalugu elab edasi. See sunnib meid näitama teistele, mida me seitsesada aastat tagasi tegime ja kuidas me seda tegime ilma tehnoloogiata, mis on olemas täna ja saab olema tulevikus. Inimesed mõtlevad, et pilvelõhkujad, mida me ehitame täna Tallinna, jäävad sinna sajanditeks tuleviku säravate ehituste keskele.
Enne, kui ma väga poeetiliseks muutun, tahaksin ma soovida, et tulevikus oleks mingi võimalus muuta teatud piirkondades ilmaolusid, mõtlen siin seda, et Eestis võiks pikendada suve, kas või natukene.
Maarika Polikarpus
Tallinn, 19. august 1998
