“Ikka mõtlen neile, / kes siit viidi, / taeva poole karjub nende äng. Marie Under, 1941.”
Paar päeva tagasi tuli mulle posti teel raamat oma vanalt healt sõbralt Peep Varjult. Peep on ideeline inimene. Ta teeb kõik, et me ei unustaks minevikku, sest need, kes minevikku ei mäleta, on määratud hukule. Peebult ilmus nüüd SA Valge Raamat poolt välja antud teos “Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu”. Mulle oli ta kirjutanud pühenduseks: “Austatud Viido Polikarpusele, minu Siberi saatuse raamat, Peep.”
Eesõnas kirjutab Peep: „See raamat on kirjutatud süütult hukkunud Eesti laste mälestuseks. Nende mitme tuhande mälestuseks, kes nälgisid, piinlesid, haigestusid, põgenesid surma eest ja hukkusid mõõtmatu Venemaa Kaug-Põhja ja Siberi karmides elutingimustes. Süüdimõistva otsuse langetamiseks neile ei olnud ühelgi Eesti kodanikul põhjust kohtuorganite poole pöördumiseks.
Võimalustki selleks ei antud, sest otsuse tegid kuritegeliku kommunistliku impeeriumi NSV Liidu juhid kompartei Keskkomitee ja valitsuse ülisalajase ning rahva eest varjatud ühismäärusega nr. 1299-526c 14. maist 1941. Sisuline surmaotsus tuhandeile tehti selle dokumendiga korraga kolme Balti riigi kodanike hävitamiseks. Täpselt sama saatus määrati Läti ja Leedu lastele. Kõik kokku 40 178 ohvrit kolme demokraatliku väikeriigi peale.
Süüdimõistmiseks piisas kahest asjast. Esiteks rahvus, et nad olid eestlased, lätlased või leedulased. Teiseks sotsiaalne päritolu. Kuulumine rahvuslikku eliiti, see tähendas neid inimesi, kes olid Vabadussõjast osavõtuga loonud Eesti riigi, ja ka neid, kes olid kahekümne aasta jooksul aktiivselt tööd teinud oma demokraatliku riigi ülesehitamiseks. Kommunistliku režiimi kehtestamiseks ja kindlustamiseks tuli need inimesed, lapsed kaasa arvatud, esimeses järjekorras kõrvaldada.“
Kui paljud lugejaist on jälginud Snowdeni-skandaali USA-s? Mulle tundub, et paljud eestlased peavad teda oma kodumaa reeturiks. Minu meelest aga oli Snowden kangelane, kes tõestas, et tema riigi valitsusel oli saladusi mitte oma vaenlaste, vaid oma kodanike ees sellepärast, et viimased oleksid tundnud piinlikkust sellise teguviisi motiivide pärast. Valitsus peab alati oma inimeste esitatud küsimustele vastama. Muidugi on igal riigil alati saladusi, mida peab respekteerima. Kui aga üks vilepuhuja pääseb neile ligi, siis on tegu juba julgeolekuteenistuse kompetentsuse küsimusega. Snowden töötas ühes erafirmas, mitte riigiasutuses. Ta ei müünud infot igaühele. Ta ei pakkunud seda oma riigi vaenlastele ega meediale.
NSA tõstis oma riigi julgeolekut. Alates 9.11 on Iraagi mässajad tapnud 3500 ameeriklast. Sama ajaga on Ameerika politseinikud tapnud 5000 ameeriklast. Iga päev loen ma uudistest, kuidas politseinikud on mõnd kodutut või teist õnnetut surmani vaenanud. Piisab vaid ühest kinga sisse peidetud pommiga enesetapjast, kui me kõik peame lennujaamas võtma oma kingad jalast, et julgestusteenistus saaks neid kontrollida.
Miks ma sellest räägin? Sest Peep Varju raamat käsitleb minevikku, aga mõte saata lapsed Siberisse ja sellega kindlasse surma, oli nii võigas, et isegi Stalin pani sellele korraldusele saladuse pitseri. Kui natsiohvitserilt küsiti, mis tunne on tappa lapsi, küsis ta vastu: “Kas rotti tappes on tähtsus selles, et nad on rotibeebid?”
Me ei tohi unustada seda, mida nõukogude võim meile tegi, eriti selles valguses, et Putin proovib Vene impeeriumi taastada. Me ei saa olla kindlad selles, et meie vabadus on meile antud igaveseks. Seetõttu ei tohi ka unustada kohutavaid tegusid, mida nõukogude võim korda saatis meie inimestega, eriti lastega. Tänases maailmas toimub väga tõsiseks tegevaid asju. Eestil läheb küll hästi, aga minu meelest peaksime mõtlema sellele, et mõni inimene ei jääks liiga kauaks oma kõrgele ametipostile – see oleks parim kaitse meie riigile.
Mäletagem oma minevikku, et sellest õppida tulevikus.
Viido Polikarpus
