Kui kuus aastat tagasi kirjutasin raamatu “Eesti allikad”, siis põrkusin mitmel korral probleemile, et mõni allikas asub eramaal ja selle valdajad ei taha, et ümberhulkujad nende maale tulevad. Justnimelt ümberhulkujad – turistid, kes otsivad elamusi, mitte puhast joogivett või palvetamise paika.
Vanarahva üleskirjutistest on teada, et külla tulnud inimesele ei tohtinud keelata joogivett, aset ja sauna. Neid pidi lubama igale viimasele kui sandikesele. Rahvajuttudes on kirjas, mis juhtub nendega, kes seda nõuet eiravad, küll vajusid talud maa alla, küll tuli haigus peresse. Ja ega keelatudki.
Aga kas kujutate praegu ette, et Eestis ringi liikudes läheksime tundmatusse majja ja küsiksime, kas võime siia pingiotsale ööseks magama jääda. Sauna ehk veel lubataks. Aga isegi joogivett ei julge enamus küsima minna, ikka vaadatakse pilguga, et miks sa seda poest ei osta.
Küllap on nii, et vahemaad pole enam nii pikad, et ise hotelli või lähimasse poodi ei jõuaks, aga midagi on inimestes veel muutunud. Meil kehtib küll Põhjamaades tavaks olev igaüheõigus, mis tähendab, et meil on õigus viibida teise inimese maal, kui see pole taraga piiratud, päikesetõusust päikeseloojanguni. Ja veekogude kallasrada peab olema vaba, inimene peab saama minna veekogu äärde.
Paraku on nii, et enamus maaomanikke ei taha näha võõraid omal maal. Varem oli õigustuseks ehk see, et tallati ära lehmahein, aga nüüd ei tehta enamuses taludes enam lehmaheina. Aga ometi ei taheta võõraid näha. Teede otsas on sildid “eramaa” ja keelusiltide tekstid võistlevad omavahel kelmikuses.
Igaüheõiguse rakendamine on laotud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) selga, kes pole enam sugugi huvitatud eramaadele tehtud matkaradade ja loodusobjektide hooldamisest.
Nii satuvad eraomanikud probleemi ette, et kunagisele matkarajale tulnud inimesi ei saa ka kuidagi ära saata, rajad aga on hooldamata, viidastamata ja inimesed satuvad pidevalt talu õue. Oleks, et küsijad oleks viisakad, nagu vanal ajal, teretades ja paludes, aga tarbimisajastule omaselt nõutakse autodega otse hiiepaigani jõudmist, sageli maha jättes prahihunnikuid ja rikutud loodust.
Ja sellest nõiaringist meie turism vist välja rabeleda ei jõua. Pole rahul eraomanikud ega ka ümberhulkujad.
Tunnistan ausalt, et mina pole kohanud eraomanikku, kes mind allikatele minekul takistaks, pigem tullakse teejuhiks ja räägitakse ära kõik pärimuslood sellest paigast ja kutsutakse kohvilaudagi. Aga ikka nii, et proovin enne allikale minekut leida inimese, kes seal elab, teda tervitades, läbipääsuluba paludes ja vahel ka mõnd oma raamatut kinkides.
Suur suvi on nüüd käes ja ma isegi üksjagu turist ja eelmisel nädalal käisin sõpradega Eesti ühe kuulsama viinaallika juures.
Ilus ja pikk lugu on viinaallikast üles kirjutatud karskusliikumise algusaegadel 1892. aastal: „ Ühes kohas, umbes verst maad Tsitri mõisast eemal, ulatab lühike järsu seintega org kalju sisse, mille põhjas veikene ojakene niriseb. Selle orukese sopis on nõndanimetud Turje kelder. See on umbes 3 sülda lai, 13 jalga kõrge ja ulatab umbes 15 jalga kalju sisse. Paistab nagu ühe koletuma võlvitud hoone ots. Koopa lae või räästa keskkohalt jookseb ühtelugu sirinal vett alla, mis sealtsama koopa kohalt mäe seest välja jookseb. Koopa lagi ja seinad on pragusi täis, millest igaühest vett välja nõrgub. Kesk koobast on vähelane nõgu, mis kristallselget vett täis on. /-/
Rahvajutu järele olnud seal ennevanast Vanapagana kõrts. Suure laia kivi serval seisnud viinaklaas, milles Vanapagan oma jooki müünud. Kes kõrtsi tulnud, pannud raha kivi peale, mis sealt iseenesest ära kadunud, kuna viinaklaas magusat purjustavat jooki täis ilmunud. See jook olnud aga veel palju kahjulikum kui meieaegne viin. Inimesel, kes seda kord maitsenud, käinud kange himu selle järele, et ta muidu põle rahu saanud, kui et ta ikka jälle Turje keldri juure tulnud ja Vanapagana käest viina ostnud. Selleläbi kadunud kõik õnnelik elu ümberikaudse rahva seast ära ja vaesus tulnud ühes kõigesuguste voorusevastaliste hädadega asemele. Siiski olnud veel inimesi, kes saadana joogist vabad olnud ja voorust armastanud. Neile läinud rahva viletsus ja häda südamesse ja need pidanud nõu, kuda sarnatsest viletsuse allikast lahti saaks. Mõni katsunud küll klaasi viinaga ühes ära viia, aga kohe olnud Vanapagana poisid järele, kes klaasi jälle oma koha peale viinud.
Ükskord muretsenud keegi omale ratsahobuse keldri juure varuks ja siis läinud viinaklaasi ära tooma; maksnud raha ära, võtnud klaasi viinaga ja jooksnud hobuse juure. Hobuse selga hüpates vaadanud kord koopa poole tagasi ja näinud, et koopa tagumisest seinast veikesest august kurje kui pihu ja põrmu välja voolanud.
Mees pannud hobusega tulist ruttu ajama, aga see kõik ei aidanud ühtegi, sest Vanapagana poisid jõudnud ikka ligemale ja ligemale. Kui mees üsna tagaajajate kätte langemas olnud, kuulnud ta hüütavat: “Vii ristitud maa peale!”
Mees ajanud siis hobusega põllu peale, arvates, et see küll hästi ristitud, s. o. risti küntud on (tuttav lugu on, et Vanapagan ilmaski üle risti ei saa). Põllu äärest läinud Vanapagana poisid tagasi, kuna mees viina põllule maha valas ja klaasi puruks tegi. Sestsaadik kadunud viin Turje keldrist, aga põld, kuhu viin viidud, jäänud sestsaadik sigimata sooks. Vanapagan ehk mõni tema poistest aga elutseda veel praegugi Turje mäe sees ja käia vahel videviku ajal sealt sisse ja välja.”
Turje keldri kohta kirjutasin oma raamatus, et RMK viitasid pidi minnes jõuate lambaaiani ja läbi sealt ei saa.
Seega oli minu jaoks väljakutse, kas tõesti ei pääse allikani vana teed mööda?
Ja selgus, et uus lukus aed koos valvekaameraga on küll ees, aga maaomanikuga rääkides on võimalik sealt väsinul inimesel isegi autoga, aga kindlasti ka jala, allikale minna. Tõsi maaomanik rääkis, et aia on ta loonud maasturiga lõbusale väljasõidule siirduvate inimeste pärast, mõned linnainimesed käinud seal isegi soojätkamismänge mängimas. Heinamaadel tallati heina, kord viidi ära ka inimeste poolt jäetud ohvrimündid. RMK tegi ilma maaomanikega eelnevalt läbi rääkimata valmis uue matkaraja projekti, kordagi arvestamata, et seda rada võiksid hooldada ja ehitada need, kes tõesti kohal elavad, nii jäigi asi katki.
Igaüheõiguse rakendamist näib praegu takistavat eraomaniku õigus. Tegelikult aga eraomaniku õigusetus turistide ees. Ja igaühe viisakus.
Kristel Vilbaste,
[email protected]
