Heli töötamas. Foto: Viido Polikarpus
Ole ettevaatlik midagi soovides, sest see võib täide minna! Aastaid tagasi seda lugedes ma ei uskunud, et nii võib olla. Siis ma oleksin kindlasti soovinud rikkust, tervist ja kuulsust. Tänaseks pole mu ükski mu soov täitunud määral, nagu ma olin soovinud. Aga ometi ma arvan, et ma olen saanud kõik, mida ma olen tahtnud, ja enamgi veel.
Olen perest, kus oli viis last. Mina olin teine poeg. Teine poeg peab alati saavutama kõik ise, perest eemal, sest esmasündinu „pärib kuningriigi“. Tavaliselt läksid nooremad pojad sõjaväkke, et oma maad ja vara kaitsta või olid kirikuga seotud. Meil Eestis kuulusid ju paljud mõisad piiskopkondadele.
Mina olen oma elus kogu aeg otsinud mõistmist ja tunnustust oma kunstile, oma elustiilile. Täna olen abielus suurepärase naisega, kes mõistab mind kindlasti rohkem, kui ma ise seda teen.
Muidugi on meil abikaasaga olnud omad probleemid, aga me oleme need lahendada suutnud. Meie kõige suurem probleem, mis pole kuhugi kadunud, on see, et tema ei tee midagi kohe, vaid viimasel hetkel. Kui ma veel Tallinnas töötasin ja elasin, siis kutsuti mind tihti vastuvõttudele, kontsertidele ja muudele üritustele. Minu jaoks olid need üritused võimaluseks ennast ja oma ettevõtmisi tutvustada. Paistis, et Heli ei saanud sellest kunagi nii aru. Tema muretses selle pärast, mida selga panna ja kas ta soeng on korras. Meil läks aega viimase minutini, enne kui ta endaga valmis sai, see ajas mind hulluks! Samal ajal, kui ma minema kibelesin, pommitas ta mind oma küsimustega, kas just need kõrvarõngad on kõige õigemad või võtab ta mõned muud, kas sinine kleit sobib paremini kui mingit muud värvi kleit, kas panna juuksed üles või minna lahtiste juustega. Miski, mis ma soovitasin, polnud talle vastuvõetav. Ilmselt seepärast, et ma vastasin alati, et jah, just sinine on kõige ilusam, või mis vahet sel on, kas juuksed on lahti või üles pandud, sina näed ikka ilus välja! Kui me lõpuks minema saime, olime tavaliselt juba hiljaks jäänud.
Mina tahan igale poole minna varakult. Siis on tore saada hea koht või on võimalik lihtsalt olukorraga tutvuda, inimesi vaadata, kes on kohale tulnud jms. Heliga kontserdile minnes võin olla kindel, et jõuame kohale siis, kui tuled juba ära lastakse. Omal ajal olin ka tantsupõrandale minejate seas esimene, sest meedia pildistas neid, aga Heli hoidis mind ikka tagasi. Ka istuda tahtis ta ka kuskil pimedas nurgas, et keegi meid ei märkaks. Ta vihkas rambivalgust, aga kui sa oled ärimees, siis pead olema ka tähelepanu keskpunktis, midagi ei ole parata.
Helile polnud tähtis, kas ma vihastasin või mitte, tema oma suhtumist või eelistusi ei muutnud.
Muidugi tundub see võimatu, et kaks nii erinevat inimest on nii kaua koos elanud, aga ometi see nii on. Ehk ka selle tõttu, et ma püstitasin endale küsimuse: „Kas ma tahan, et mul oleks õigus, või tahan ma elada õnnelikult?“
Pühapäeva õhtul pidi Heli sõitma tagasi Tallinna. Buss pidi Võrust väljuma kell 5 p.l. Pakkusin talle mitu korda, et aitan tal asju kokku panna, sest ta tahtis pakkida kaasa mahla ja õunu ja mida kõike veel, aga Heli ei võtnud vedu ja kordas aina, et need peavad olema ilusad õunad, mis ta kaasa võtab. Nagu ma poleks tema jaoks kõige paremaid õunu välja valinud! Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ma istusin klaveri taha, kuni Heli ise kõike toimetas. Kui kell sai 4, hakkasin ma muretsema, et nüüd peame küll liikuma hakkama, et kella viieks Võrru jõuda. Heli arvas, et aega on veel küll, ja hakkas mulle ja mu lapselapsele Karlile kartuleid ja kala praadima!
Asi lõppeski nii, et ma kihutasin oma Audiga nii, nagu võisin, ja me jõudsime bussi peale sel hetkel, kui bussijuht hakkas bussi uksi sulgema. Panin kõik kompsud õunte, tomatite, mahlade ja muuga bussi peale ja lehvitasin Helile järele. Olin enda üle uhke, et ma ei muutunud närviliseks ega vihastanud, sest Heli lehvitas mulle õnneliku näoga vastu.
Me peame võtma oma kaaslast sellisena, nagu ta on. On hea olla õnnelik.
Viido Polikarpus
