Ehkki 20. oktoobril Eestis toimuvad valimised on kohalikud, st valitakse 194 valla ja 33 linna omavalitsusi, mõjutab nende tulemus jõuliselt kogu riigi sisepoliitikat. Mitte ainult sellepärast, et nende valimiste läbi joonistuvad välja kahe aasta pärast toimuvate parlamendivalimiste eelsed jõujooned, vaid sellepärast, et tänavu sügisel toimuvad valimised saavad sisuliselt olema Eesti erakondade usaldushääletuseks.
Mitte kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloos pole erakondades pettunud ning seeläbi selge valimiseelistuseta valijate osakaal olnud nii suur kui praegu – 43%. Just see asjaolu muudab need valimised üsna halvasti prognoositavaks. Tuletagem meelde, miks see nii on läinud.
Iga võim teatavasti korrumpeerib võimul olijat, eriti tugevalt korrumpeerib pikaajaline võim. See häda annab end tunda nii Toompeal kui ka all-linnas ehk Tallinnas, aga ka üle Eesti, kus enamus kohalikke omavalitsejaid, et mitte öelda isevalitsejaid, on olnud võimul kümmekaks-kümmend, mõnel juhul isegi kolmnelikümmend aastat ehk sügavast nõukogude ajast saadik. Toonane võimunomenklatuur kohanes kiiresti muutunud oludega, lõikas Eesti taasiseseisvumisel otsest kasu oma varasematest poliitilistest ja majanduslikest sidemetest, erastas ja ärastas ning ujus 1990. aastate alguse sogases vees kiiresti pinnale edukate ärimeeste ja kohalike võimumeestena. Tehti teene teene vastu, ennistati või saavutati uued sõltuvussuhted (nn koolikatused, külateed), sealt sugenesid-sagenesid sundhääled ja jälle oli endine kolhoosi- või sovhoosi esimees – ennäe! kui suure häälteenamusega tagasi valitud vallavanem või volikogu esimees.
Teine valijate pettumise põhjus peitub liiga kaua võimul olnud erakondade parteistumises. Eesti erakonnad ei ole enam sisemiselt demokraatlikud kodanikeühendused, ei ole isamaalised „õhinapõhised“ rahvaliikumised nagu olid seda laulva revolutsiooni aja massiliikumised. Pole erakonda, keda poleks viimastel aastatel tabanud mõni skandaal: sisevalimiste manipulatsioonid, häälte ostmised-võltsimised, musta st ebaseadusliku raha massiannetused, ministrite seadusrikkumised, Eesti elamislubadega äritsemine, vene raha sissetung eesti poliitikasse, võimulolijate ülbus. Ühesõnaga – korruptsioon, mille tagajärjeks on valijate usalduse kaotamine.
Olin Isamaa asutajaliige aastast 1992. Töötasin Riigikogus 1999-2003 Isamaaliidu parlamendirühma avalike suhete nõunikuna, olin mitu aastat Isamaaliidu juhatuse liige ja Tallinna osakonna juhatuse liige. Ometi tuli mul mullu suvel teha raske otsus ja lahkuda erakonnast, mille asutajaks ja üheks ülesehitajaks olin olnud kakskümmend aastat. Oma avalikus lahkumiskirjas erakonnale kirjutasin mh: „Minus on viimastel aastatel süvenenud valus veendumus, et mitte ainult minu erakond, vaid Eesti erakonnad tervikuna ei teeni enam üldse neid demokraatlikke väärtusi, mida me 20 aastat tagasi endale eesmärgiks seadsime. Erakondadest on saanud parteid selle sõna kõige halvemas poliittehnoloogilises tähenduses. Erakonnad on suletud, korporatiivsed, et mitte öelda korruptiivsed organisatsioonid, kus teabe vaba liikumine toimub tihtilugu ainult üht toru pidi – siis, kui seda suvatsetakse kallata kord nädalas või harvemini ülalt alla. Poliitilised otsused valmivad teadmata kohas teadmata kelle poolt, neile ei eelne mingeid sisulisi arutelusid ei erakonnas ega ühiskonnas. Otsuste tegemise käigust ei anta kellelegi aru.“ (http://arvamus.postimees.ee/870278/sirje-kiin-lahkumiskiri-erakonnale)
Jah, ma olin pettunud, seda pettumust tunnevad täna sajad tuhanded eesti valijad. Aga ma ei ole kibestunud, ma näen väljapääsu. Tahan suunata oma poliitilise aktiivsuse uute, tärkavate organisatsioonide – vabakondade tegevusse. Astusin mullu ühe sellise vabakonna – MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku liikmeks ning olen seal kogenud üle pika aja taas sisukat ning inspireerivat mõttekaaslust. Soovin tegutseda sellises organisatsioonis, kus nii mind kui kõiki teisi liikmeid võetakse kuulda, kus meist endist sõltub, mis edasi saab, mida me teeme ja otsustame.
Tänavu kevadtalvel lahvatas vabakondade liikumine korraks isegi üldrahvalikuks, sündis nn Rahvakogu, kus töötati välja kümneid konkreetseid ettepanekuid, kuidas muuta Eesti stagneerunud erakondlust, sh ka valimisseadusi, mis seda stagneerumist soodustavad, avatumaks ja demokraatlikumaks. Tänaseks on kõik need ettepanekud paraku sumbumas Riigikogus istuvate erakondade tahtmatusse midagi muuta. Mõttetu on loota, et parun Münchhausen end ise juukseidpidi soost välja tõmbab.
Kuid uusi demokraatlikke vabakondi on Eestis õnneks juba päris palju ja kümned neist kandideerivad ka tänavustel kohalikel valimistel. Just avatud vabakondades ja nende valimisliitudes näen Eesti kodanikuühiskonna tulevikulootust. Meil on vabas Eestis võimalik alustada puhtalt lehelt, õppides ja hoidudes parteistunud erakondade vanadest ja uutest vigadest. Meie uus algus võiks alata just tänavustest kohalikest valimistest. Eesti väärib uut algust.
Lisamärkus:
Eesti Vabariigi 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste elektrooniline hääletamine algab kümnendal päeval enne valimispäeva (tänavu 10. oktoobril) alates kella 9.00. E- hääletamine toimub kuni neljanda päevani enne valimispäeva (kolmapäevani, tänavu 16. oktoobrini ) kella 18.00-ni.
Teavet ülesseatud kandidaatide kohta on võimalik leida netist http://kov2013.vvk.ee/
Sirje Kiin
