Isiklik seisukoht
Ikka ja jälle ilmub nii tegelike kui ka isehakanud ajaloolaste sulest, arvamusi ja hukkamõistmisi meie kunagiste riigijuhtide Pätsi ja Laidoneri tegemiste ja otsuste kohta seoses Eesti Vabariigi okupeerimisega Nõukogude Vene poolt.
Kas see toimub Vene propaganda mõjutusel või autorite endi võimetusel tolleaegsetest olukordadest aru saada või on see lihtsalt moeasi. Otsitakse lausa tikutulega tehtud vigu ja isiklikke nõrkusi ilma põhjuste ja olukordade analüüsita. See viitab tahtmatult keskaegsetele õpetlastele, kes tõsiselt arutlesid, mitu inglit ikka nõelapea peale mahub! Samal ajal aga pole veel keegi uurijatest välja tulnud tõsiste väidete või analüüsiga, millised olnuks need õiged otsused ja miks.
Kuna olen Eesti Vabariigist ainult ühe aasta võrra noorem, siis olen vist üks vähestest veel tolleaegsete olukordade ja juhtumite mäletajatest. Usun, et olen harilik normaalne eestlane ja ma ei pretendeeri mingitele erilistele riigiõiguslikele teadmistele või oskustele. Rahvuslik heaolu ja üldsuse areng on mind alati huvitanud ja tolleaegsete erakondade poliitilised suunad, tänu meie algkooli juhataja täiskasvanulikele koduloo loengutele, varakult endale selgeks teinud.
Üldistesse parteiprogrammidesse suhtusin alati eesti heaolu seisukohalt ja oma arvates sallivalt. Siiski oli üks oluline juhtum, mis muutis minu tolleaegse isegi pooldava arvamuse vabadussõjalastest hoopis negatiivseks. Nimelt toimus enne vapside põhiseaduse rahvahääletust minu kodukülas Aravetel rahvakoosolek. Kohale jõudis veokil ka pool tosinat tursket mustades särkides ja mustade barettidega Vapside „korrapidajat“. Varemini polnud peale kohaliku konstaabli, meil kedagi muud korda looma vaja olnud.
Koosoleku lõpul lubati ka küsimusi. Üks kohalik tuntud ja lugupeetud talumees küsis mitu korda sama küsimust, kuna temale rahuldavat vastust ei antud. Paar „korrapidajat“ viisid küsija vägisi saalist välja. Peale seda polnud enam ühtegi küsijat! Kojuminekul arutasime seda isaga ja leidsime, et sarnane käitumine kohaliku lugupeetud ühiskonna liikmega ei sobi meile mitte kuidagi. Ka rahva hulgas levisid jutud sarnastest juhtumitest, tülidest ja isegi kaklustest teistes asulates.
Olukord, nagu mäletan
Ülemaailmne majanduskriis 1930ndate alul ja meie oma poliitiliste parteide omavahelised võimupüüded ehk tollel ajal tabavalt nimetatud „lehmakauplemised“ olid rahva lõpmatuseni ära tüüdanud. Meie esimene liiga liberaalne põhiseadus oli korraliku riigi valitsemise äärmiselt keeruliseks ja raskeks teinud. Kuigi Riigikogu oli paar korda uue põhiseaduse kavaga rahva ette tulnud, lükati need kui mitteküllaldased tagasi.
Näitena olukorra tajumiseks valitsuste kestvustest 30-ndate alguses toon:
Valitsus Kestvus Umbes
1) Jaan Teemant 19.2.32- 19.7.32 5 kuud
2) Karl Einbund 19.7.32- 1.11.32 2 ja pool kuud
3) Konstantin Päts 1.11.32- 18.5.33 6 ja pool kuud
4) Jaan Tõnisson 18.5.33- 21.10.33 5 kuud
5) Konstantin Päts 21.10.33- 9.5.38 4 aastat ja 7 kuud
On selge, et parteide võimuvõitluste ajal riigivalitsemiseks ja isegi sellega kodunemiseks jäi vähe aega üle. Majanduslik areng oli peaaegu seiskunud ja rahva hinnang valitsuste tegevusele nulli lähedal. Seda olukorda kasutas ära vahepeal endistest sõduriühendustest, paljude mitte-sõdurite ühinemisega välja kasvanud poliitiline liikumine „Vabadussõjalased“ või rahvakeeles vapsid. Osava propagandaga, et vajame tugevat keskvõimu ja sellega poliitilise ja majandusliku olukorra parandamist, nii öelda „võluti“ eesti rahva enamus ja vapside juhtkonna poolt koostatud „pooltoores“ väga autoritaarne ja presidentlik põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu 16.11.1933. ning see jõustus 24.01.1934.
Senine riigivanem Konstantin Päts muutus Riigihoidjaks ja uue põhiseaduse rakendajaks. Senine poliitiline ja ka sageli korravastane võitlus vapside ja nende vastaste vahel kestis aga edasi. Jagelemised ja korralagedus levisid, kuna paljud siiski leidsid, et uus põhiseadus on oma liigse autoritaarsuse tõttu vastuvõtmatu ja seda tuleks kohendada.
Korra ja julgeoleku tagamiseks kuulutati välja üleriigiline kaitseseisukord 12. märtsil 1934. Riigikogu kiitis selle heaks ja lõpetas istungjärgu sama aasta sügisel. Maakondade politsei prefektidele anti voli karistada üldise korra rikkujaid ja puru-ulakaid kuni 28 päevase arestiga. Eriti viimane karmikäeline algatus mõjus rahvale rahustavalt ja argielu võinuks korrapärasemalt jätkuda. Järgmise aasta kevadel aga sulges siseminister Kaarel Eenpalu kõik erakonnad ja poliitilised organisatsioonid, kaasaarvatud vapsid.
Kogu aeg väidetakse, et Päts ja Laidoner teostasid riigipöörde. See väide on ju alusetu. Riigipöörde teostas eesti rahvas legaalselt vapside põhiseaduse omaksvõtmisega. Riigihoidja Päts kasutas ainult uues põhiseaduses antud võimupiire sisekorra maksmapanekuks ja tekkinud erimeelsuste rahustamiseks. Selleks lükkas ta uue riigikogu valimised siiski edasi. Samal ajal kasutas ta neid võimupiire senini seiskunud majanduse elustamiseks.
Põllumajanduslik eksport organiseeriti uutel alustel, ehitati uusi tehaseid, maaparandusega loodi uusi talusid. Poolast toodi 6-7 tuhat maa- ja kaevandustöölist. Üldine olukord stabiliseerus ja rahvas oli sellega üldiselt rahul. Ainukesed nurisejad olid sooja koha kaotanud poliitikud ja ka vapsid, kes sõjalise ülestõusu kavandamisega tahtsid oma kaotatud positsioone taastada. Riigivastase tegevuse tõttu sattusid nad aga sõjakohtu alla, kes neid ka kõvasti karistas ja kusagile maakolkasse järele mõtlema saatis. 1936. aasta veebruaris toimunud rahvahääletus kiitis seni toimunu heaks ja võimaldas vapside põhiseaduse parandamiseks Rahvuskogu kokku kutsuda, mis ka aasta pärast toimus.
Rahvuskogu töö tulemusena jõustus uuendatud põhiseadus 1938. aasta 1. jaanuaril. Senise partei nimekirjade asemel toimus selle põhjal isikuvalimine, kus igas valimisringkonnas esitati üksikkandidaadid. Siiski oli uus või kolmas põhiseadus samuti presidentsiaalne ja mõned kuud hiljem valis valimiskogu massiivse enamusega esimeseks Eesti Vabariigi presidendiks Konstantin Pätsi.
Riigivastase tegevuse eest karistatutele anti amnestia ja sellega olnuks omal ajal erakondade poolt põhjustatud ja vapside poolt kasutatud kriisiolukord likvideeritud ja juba varem alanud majanduslik areng võinuks katkestamatult edasi minna. Kord oli majas ja jõukus kasvas. Aga poliitiline olukord ja pinged Euroopas muutusid päev-päevalt. Saksamaa koos Venemaaga jagasid Poola. Sõlmiti MolotovRibbentropi pakt, mis jagas Ida-Euroopa huvipiirkondadeks. Ja Venemaa esitas meile nn. Abistamispakti nõude, mida väga tõsistel kaalutlustel ei saanud tagasi lükata. See viis lõpuks 17. juunil 1940. a. Eesti ja ka teiste Balti riikide okupeerimiseni Venemaa poolt.
Eesti rahva päästmiseks pidi vabariigi valitsus sellega nõustuma ning sealt alates on selles süüdistatud ainult president Pätsi ja kindral Laidoneri ja mitte tekkinud olukorda Euroopas ja Baltikumis.
Arvamus
Tagantjärele tarkusega analüüsides leiame, et enne 1940 toimunu sisaldab päris hulga ebaõigeid tegemisi. Alustame juba Asutava Koguga, kes pani maksma ultra-liberaalse põhiseaduse ilma tegeliku riigijuhita, kes oleks erakondadevahelisi jagelemisi õigeis rööpais hoidnud. Teiseks unustasid erakonnad omavaheliste võimupüüetega riigi korrapärase valitsemise ja heaolu. Mulle tundub, et ka praegustel erakondadel on kalduvusi selles suunas. Kolmandaks püüdsid vapsid olukorda kasutades rahva ülesässitamise ja propaganda ning Euroopas leviva „mustsärklusega“ võimu oma kätte saada. Selles segaduses kasutas Päts vapside endi relva, rahva poolt vastu võetud autokraatlikus põhiseaduses antud voli näol, et rahu ja korda majja tuua. See tal ka õnnestus paari aastaga.
Oletame, et Päts poleks vahele astunud ja kaitseseisukorda mitte välja kuulutanud. Arvatavasti oleks Larkast saanud president ja Sirkist peaminister ja „Juht“. Uus põhiseadus oleks täies ulatuses rakendatud, „korrapidajate“ rühmad oleks teisitimõtlejate tegevuse lõpetanud jne. Kas oleks see ühe Euroopa pisiriigi olulisust suurriikide varjus üldises pildis muutnud? Kindlasti mitte. Suurriikidel polnuks sooja ega külma, mida me omavahelistel jagelemistel tegime. Kas see oleks venelaste vallutussoove muutnud? Kindlasti mitte. Neil olid plaanid ammu tehtud. Olukord polnud enam Vabadussõja-aegne.
Kas oleks vapsid Eesti julgeoleku heaks väikeriigi ressurssidega rohkem suutnud? Vaevalt. Teades jõudude vahekorda, kas olnuksime tookord võimelisemad endi kaitseks? Vaevalt. Mida oleksid Larka ja Sirk teinud abistamispakti ja ka järgmise ultimaatumi suhtes? Vastu hakanud? Või alla andnud? Poliitiline olukord ja naabrite suhtumine olnuks tegelikult sama. Olnuksime ikka üksi Vene kolossi vastu, kuna meie kääbusriigina ei mõjutanud asjade üldist arengut karva väärtki. Olime suurriikide mängukannid.
Meeles pidades Krimmi tatarlaste, tsetseenide ja teiste rahvaste saatust, olnuks vastupanu puhul enamuse, lahingutest ellujäänud meie elujõuliste meeste tulevik sõjavangidena olnud Gulag ja taiga surmaväljad ning sellega koos terve eesti rahva häving. Selle vältimiseks tuli paratamatult väevõimule alla anda, ükskõik, kes võimul juhtus olema.
Tolleaegse valitsuse otsuse tulemuseks on siiski praeguse Eesti Vabariigi ja rahva olemasolu ja paljulubav tulevik. Välismaale põgenemise asemel jäid Päts ja Laidoner oma rahvaga ja kannatasid nendega koos. Kui tõsiselt ja põhjalikult järele mõtelda, siis oleme kõik olnud saatuse ja suurriikide ohvrid. On tulutu ja isegi kahjulik omavaheliste eriarvamustega suurriikidele põhjust anda meie eluõiguses kahelda. Ainult üksmeel ja edukas areng annab meile täieliku eluõiguse.
Vil! Raivo Kalamäe