Fotol prof. Jaak Panksepp, käes oma õpik “Affective Neuroscience
Pole reaalne loota, et õiglus alati võidab. Mõistlikku käitumist ei saa oodata ebanormaalselt isikult, see iseenesest oleks mitteratsionaalne ehk poleks mõistlik.
Heli tuleb nädalavahetustel Tallinnast maale. Mina hoolitsen aia ja muru pügamise eest, kirjutan ja maalin ning istun päevas mitu korda klaveri taha ning laulan täiest kõrist. Pärast seda tunnen end rahuliku ja õnnelikuna.
Kaks viimast nädalavahetust, kui mu naine maal oli, töötas ta muidugi pikad päevad kuni hilisõhtuni välja, koristades ja sügistöid tehes, aga ka minu raamatuid riiulitele asetades. Aias märkas ta aga suurt rotti, mille Muki oli ilmselt sinna ajanud. See tegi Heli murelikuks, sest mõni kuu tagasi oli ta näinud, kuidas suitsupääsuke oli paaniliselt ümber oma pesa tiirelnud, mis asus meie keldri kohal.
Kui Heli läks lähemale, siis nägi ta suurt rotti mööda eterniitkatust üles ronimas ilmse eesmärgiga jõuda pääsukesepesani. Nüüd, olles maja juures juba kahte rotti näinud, pani Heli rotimürki igale poole, kus nad võisid rottide teele jääda.
Mõni inimene peab kodus rotte lemmikloomadena, aga kui sul on majas rottide invasioon, siis ei taha sa neid enda lähedale. Rotid võivad levitada haigusi, jätta oma väljaheiteid igale poole su majas ja käia su toidupoolise kallal. Ka paljunevad nad võrdlemisi kiiresti, nii et kui sa selle probleemiga kohe ei tegutse, siis võib asi lõppeda sellega, et su maja on rotte täis. Seepärast ongi nendest lahtisaamiseks kõige kindlam tee panna neile mürki.
Minu hea sõber Lakewoodi aegadest on professor Jaak Panksepp (snd 1943). Jaak on Ameerika eesti psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane. Ta võttis kasutusele termini „afektiivne neuroteadus”. Et mõista inimeste emotsioone ja neid mõjutavaid tegureid, tuleb uurida loomade psüühikat, kinnitab prof. Panksepp. Ta on sillutanud teed uuele uurimissuunale eesmärgiga uurida imetajate aju afektiivseid struktuure. Ja ta on avaldanud rohkem kui 400 teaduslikku artiklit.
Prof Panksepp lõi õnnelikkuse skaala, mille alguspunktiks on otsingud. Teine liikumapanev jõud on raev või viha liigikaaslaste vastu, kes jahivad samu asju. Kolmas on hirm neist ilma jääda. Neljas on vajadus paljuneda. Viies on vajadus hoolitseda, see avaldub järglaste saamisel. Kuues protsess on paanika, mis avaldub beebidel, kes tunnetavad, et ellujäämiseks vajavad nad teise inimese abi. Viimane, seitsmes, on vajadus mängida, selleta ei saa keegi meist elus läbi (vt ka: http://veebiakadeemia.ee/puramiidi-tipus/jaak-panksepp/).
Jaak Panksepp tahtis teha kindlaks, kas mäng on midagi, mis arenes meie aju funktsioonina välja hiljem, või on see hoopis varasem nähtus. Rottidega katseid tehes avastas ta, et mälufunktsioon asub väga vanas aju osas. Mäng on midagi, mida sotsiaalsed olendid peavad õppima, et omavahel läbi saada. Jaak kirjeldab, kuidas emane rott kindlalt eelistab sellist isast rotti, kes on õppinud mängima, sellele rotile, kes seda ei ole teinud.
Jah, rotid on kindlasti väga huvitavad isendid, aga mitte siis, kui nad on su kodu üle võtnud.
Rotte polegi ma oma majas näinud, küll aga kahte hiirt, kes vahel piiluvad külmkapi tagant. Olen neile ka nimed pannud – Alfred ja Valter. Millal iganes nad oma nina välja pistavad, ütlen ma neile tere ja kutsun nime järgi, aga ega ma nendega eriti tegemist teha ei taha. Ja kassid on mul selleks, et nemad korra majja lööksid, mitte et ma oleksin mingi eriline kassiinimene.
Võtab mitu päeva, enne kui hiired või rotid mürki söövad ja lähevad kuskile eemale surema. Seejärel hakkavad nende laibad haisema.
Heli pandud mürk oli väga tõhus. Kui mina seda hirmsat haisu pidin taluma, oli Heli linnas. Elu on tihti ebaõiglane, vähemalt rottide ja minu suhtes.
Viido Polikarpus