Elmar Lembit Saarniit (hüüdnimega Emu) sündis Valgas 2. aprillil 1922 vedurijuhi Peeter Saarniiti ja tema abikaasa Rosalie pojana. Ta kasvas üles Tallinnas, Kopli poolsaarel, kus 7-aastaselt ühines meriskautidega. 10-aastasena (1933) osales Emu Maailma Skautluse isa, Lord Paden Bo-welli, vastuvõtuparaadil Tallinna sadamas ja 1937 Eesti Skautluse isa, Anton Õunapuu, mälestussamba avami-sel tema langemiskohal Vabadussõjas, lõunapool Petserit.
Skaudina oli Emu “Kajaka” salga ja hiljem skautrühma juht. Tallinna Jahtklubis sooritas Emu riikliku jahijuhi eksami omandades sellega õiguse opereerida suu-remaid purjepaate ja jahte Eesti vetes.
Emu õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis, aga pealesunnitud kommunistliku okupatsiooni muudatused Eesti koolides viisid ta Tallinna Viiendasse Gümnaasiumi, mille ta lõpetas aastal 1941. Teine maailmasõda põhjustas Emu mobiliseerimise Punaarmeesse, kust tal õnnestus põgeneda ja ühineda metsavendade salgaga Harjumaal. Igavere soos peeti 18. augustil hävitav lahing Hävituspataljonile.
Saksa okupatsiooni alguses astus Emu Tartu Ülikooli õppima õigusteadust prof. Uluotsa ja prof. Eini juhendusel. Aasta hiljem mobiliseeriti Emu sõjaväkke ja saadeti Valgevenesse Neveli metsadesse.
Punaarmee üllatusrünnak 1944. a. kevadel põhjustas Emu kottijäämise, kus mehed jäid ellu, süües hukkunud hobuste liha ja lumeveega keedetud suppi. Tänu Läti politseirügemendile avanes uks tagalasse ja kodumaale. Sõjasuvel 1944 töötas Emu Raudteepolitsei Majandusjaoskonnas, mis asus Emu endises Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooklassis.
Suve lõpus, kui oli ilmne, et elu alalhoiuks tuleb kodumaalt lahkuda, alustas Emu päeviku kirjutamisega, millest sai palju aastaid hiljem paks raamat, kust Emu põgenikuaastad vastu peegelduvad. See raamat, “piibel”, nagu Emu seda nimetab, leidis omale hoiukoha Eesti Rahva Muuseumis. Hotpress Tartus kirjastas ja kujundas sellest piltidega varustatud ligi 500-leheküljelisest päevikust raamatu “Presidendi Meister”.
Emu sõjapõgeniku tee algas Kuressaarest laevaga Saksamaale, kus oli tunnistajaks sõsarlaeva “Nordstern” hukkumisele koos sadade eesti põgenikega kommunistide allveelaeva torpeedo tabamuse tagajärel. Tänu Eesti raudteepolitsei dokumentidele õnnestus Emul Austrias, Linzi linnas, saada raudteekooli konduktorite klassi õpilaseks. Sellega pääses Emu dr. Mäe poolt Saksamaale põgenenud eesti meestele väljakuulutatud sundmobilisatsioonist.
Austrias oli Emu Kufsteini põgenikelaagris noortejuhiks, organiseerides koos 9 rahvuse noortega rahvusvahelise skautide-gaidide maleva, kelle liikmed ta pani töötama eesti moodi, eesti vormides ja eesti tunnustega. Ainult kaelarätiku värvi palus Emu igal rahvusel ise valida. Hiljem Memmingeni Balti põgenikelaagris oli Emu sealse “Kalevi” skautlipkonna juhiks ja rahvatantsu trupi liikmeks. Saksamaal, USA tsooni eesti skautidele pidas Emu mitmeid skautlikke loenguid, organiseeris salgajuhtide koole ja alljuhtide kursusi. Seal lõpetas ta skm. Herbert Michelsoni poolt korraldatud Gilwelli ehk Metsamärgi kursuse, mis on kõrgeimaks saavutuseks rahvusvahelises skautluses.
4. mail 1949 saabus Emu Ühendriikidesse Seabrooki Farmi (NJ), kus ta algatas 22. mail esimese eesti skautide lipkonna, mis on teada-olevalt ka esimeseks pagulaseestlaste organisatsiooniks USA-s. Ta oli esimese eesti skautlaagri juht Lakewoodis ning esimese Suurlaagri “Teraspoisid” juhiks. Ta oli USA Eesti Skautide Maleva juht, ülemaailmse Eesti Skautide Liidu Keskbüroo õppeala juht, toimetas 500-leheküljelist õppeajakirja “Skautlikel Õppeväljakuil”. Emu asutas Põhja New Jerseys skautüksuse “Kalevipoeg”, kus viimaseks “Pesukarude” salga juhiks oli praegune Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Tartu Ülikoolis pooleli jäänud ja Saksamaal Stuttgarti Tehnika ülikoolis alustatud õpinguid arhitektuuri alal jätkas Emu Columbia ülikooli õhtukursustel ja arhitekti 36 tundi kestnud riigieksami sooritas ta Princetoni ülikoolis (NJ). Sooritas ka Lewis Hotel-Motel kursuse Washington DC-s.
Suurima osa oma ajast töötas Emu USA vanimale inseneride firmale Lockwood Greene Engineers, alguses joonestajana ja hiljem tööstusarhitektina. Emu on töö kõrval kavandanud maju tuttavatele ja arhitektuuriajakirjadele. Arhitektina Emu oli ka oma linna (Gaffney, SC) Ehitus ja planeerimisosakonna ehitusmääruste nõunik. Elmar Saarniit on American Institute of Architects (AIA) ja National Council of Architects Registration Board (NCARB) liige. Aastal 1994 viibis Emu Venemaal, Samara linnas, Volga kaldal, kus kavandas sealsele suurfirmale luksushotelli koos äriplaaniga vastavalt läänemaailma nõuetele.
USA Eesti Skautide Maleva vanema Ernst Jaaksoni lahkumisel igaviku teedele valiti Emu tema asemel USA Eesti Skautide Maleva vanemaks, olles enne seda teeninud malevat Skautmasterite Kogu esimehena. Emu ja Ago Ambre juhitud Estonian American Fund organiseeris ka sihtasutuse, mis saadab USA eestlaste poolt rahalist toetust igal aastal, nüüd juba vabas Eesti Vabariigis toimivaile gaididele ja skautidele.
Üheks omapäraseks algatuseks Emu poolt oli “Kajaka“ salga asutamine Eesti Vabariigi noortejuhtidele noorkotkaste, gaidide, kodutütarde ja skautide ridadest. Sellesse kuuluvad nskm. Priit Parmingu kui Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi presidendi poolt väljavalitud ja USA-sse koolitusele toodud silmapaistvad noortejuhid Eestis. Koolituse tegelikuks läbiviijaks USA-s Järvemetsa suvelaagris on aastaid olnud Emu oma abilistega. Koolituse peatugevuseks rajas Emu omavahelise sõpruse. “Kajaka” salka kuulunud noortejuhid jäävad salga liikmeteks, saades omavahel kokku perioodiliselt.
Paguluspõlve algaastatel New Yorgi Eesti Majas rahvatantsu trupi organiseerimisel sattus Emu partneriks Ester Treier. Nende vahel tekkis armastus esimese silmapilguga. 14. mail 1950 laulatas õpetaja Aleksander Hinno Emu ja Estri New Yorgi Pauluse koguduses pärast jumalateenistust.
Tunnistajateks olid Eesti suurluuletaja Henrik Visnapuu ja Estonia Teatri näitleja Kadi Taniloo oma allkirjadega NY Perekonnaseisu Ametis. Jumal on olnud Emu ja Estri elus alati esikohal. Jumala inglid on korduvalt toonud Emu välja hädaohust ja olnud kaitsjaks mõlema eluteedel. Iga päev algab neil ühise palvega ja igal õhtul heidavad nad magama usus ja kindlas lootuses, palvetades öörahu saabudes, nagu Jeesus meid õpetas : Issand, “Sinu tahtmine sündigu!”
New Yorgis elades oli Emu koos abikaasaga NY Eesti Teatri asutajaliikmed, Ester NY Eesti Naiskoori asutajaliige, Emu NY Pauluse koguduse nõukogu liige ja koguduse lastele jõuluvanaks.
Aastal 1999 asusid Ester ja Emu nautima pensionipõlve palmide alla Lake Worthi linna Floridas. Nende abielust on võrsunud kaks last, Merike ja Madis. Mõlemad omavad kõrghariduse ja töötavad oma erialal.
Tütrepoeg Toomas omab magistrikraadi ja töötab Duke University (NC) osakonna juhatajana, tema abikaasa Liz hambaarstina. Selle perekonna kaks last, Sebastian (5) ja Evelin-Rosalie (3) on Emu ja Estri neljas põlvkond.
Teenete eest Eesti skautlusele peale Eesti-aegsete aumärkide omab Emu Teenete Diplomi, Põhjatähe II ja I järgu medalid, Eesti Skautide Ühingu Auliikme diplomi ja Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe medali.
Akadeemiliselt kuulub Emu korp! Ugalasse, omades selle kuldsirkli.
Meie kõikide südamlikud õnnesoovid Sulle, Emu, ja jätkuvaid õnnistusi meie ühiselt Issandalt ja abimehelt, Jeesuselt Kristuselt.
Sõpruses
Thomas Vaga, Skm.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetaja ja praost
