North Carolina’s elav eesti keraamik Anne Pärtna ja STARworks NC tänavuse tuleskulptuuri autor Sergei Isupov. Foto: Rhonda McCanless
North Carolina osariigi Seagrove’i väikelinnas elab ja töötab Ida-Virumaalt, Lüganuselt pärit keraamik Anne Pärtna, kes osaleb aktiivselt ühenduses STARworks NC. MTÜ STARworks NC korraldab igal kevadel Central Park NC-s (Star, NC) Tulefestivali, mille käigus valmib ka suur savist tuleskulptuur. Tänavu valmis skulptuur USAs elava, kuid Kiievis ja Tallinnas kõrghariduse omandanud keraamiku Sergei Isupovi juhatuse all.
Anne Pärtna õppis Eesti Kunstiakadeemias (EKA) keraamikat Leo Rohlini, Evi Mardna, Ingrid ja Andres Alliku ning Annika Tederi käe all. (Anne lisab, et häid õppejõude oli tal palju, näiteks David Vseviovilt sai õppida kunstiajalugu ning Kaido Ole käe all ta maalis ühe semestri).
1998. a. tuli ta USA’sse, East Carolina Ülikooli (ECU) vahetusüliõpilaseks ning see oli üheks suuremaks pöördepunktiks ta elus. Anne lõpetas EKA 2001 a. kindla plaaniga USA’s edasi õppida ja aastal 2004 astuski ta ECU magistratuuri keraamika erialale. Seal olid ta põhiõppejõud professor Seo Eo ja Jim Tisnado. Ta lõpetas magistratuuri aastal 2007.
2000. a. käis Eestis grupp keraamikuid Seagrove’ist ehitamas Andres Alliku algatatud projekti raames puupõletusahju Kohilasse. EKA kolmas kursus oli seal suvepraktikal abiks. Grupis oli üle USA tuntud puupõletuskeraamiku David Stuempfle elukaaslane Nancy Gottovi, kellest sai hiljem STARworks NC juhtiv direktor.
STARworks NC on loominguline töökeskkond, mille üheks eesmärgiks on mõjutada läbi kunsti positiivselt kohalikku kogukonda.
Anne Pärtna: “USA’sse tagasi tulles hoidsin kontakti Davidi ja Nancyga – käisin Davidil mõnikord abis põletamas tema suurt ahju – põletuste pikkus oli tavaliselt 6 päeva. STARworks alustas tegevusega praeguses hoones (endine tekstiilitehas) umbes aasta enne mu magistriõpingute lõppu. Nancy kutsus mind ja mu elukaaslast Adam Landmani tol ajal just tegevust alustanud savitehasesse (STARworks Ceramics) interniks. Adamist sai pärast praktikaaega STARworksi projektijuht, mina töötasin edasi STARworksi maheaia koordinaatorina. Viis aastat tagasi otsustasin, et on aeg uuesti süveneda oma valitud erialasse, ehitada oma puupõletusahi ning aastal 2011 ostsime Seagrove’i maja.
Sama aasta sügisel ehitasime rahvusvahelise workshopi raames puupõletusahju – tõime kokku tudengid EKA ja ECU keraamika kateedritest, Andres Allik oli ahju disainer ja ehitusmeister. Sellest ajast saadik tegelen keskendunumalt tarbekeraamika valmistamise ja müügiga, viimased kolm aastat olen tööalaselt pühendanud ainult oma ettevõtte Blue Hen Pottery kasvule ja arengule.
Minu töökoda on maja all keldris, seal sünnivad mu tööd ja läbivad suurema osa protsessist. Saviga töötamine nõuab omajagu kannatlikkust. Nii protsess ise, kui ideede areng võib olla pikaajaline ja heade tulemusteni jõudmine võtab aega. Puupõletusega lisandub veel mitmeid samme protsessis – puude varumine, saagimine, lõhkumine, ladumine; ahju ja ahjumööbli puhastamine ja ettevalmistamine.
Ideid ammutan ümbritsevast loodusest, pereelust ja lapsepõlvemälestustest. Enamus mu tarbekeraamikast valmib pottsepakedral treides, skulpturaalseid vorme ehitan savivorstikestest. Palju aega kulub dekoreerimisele – joonistan savisse mishima tehnikas ja maalin glasuuridega, enne kui asjad saavad puupõletusahjus soola ja tuha abil lõpliku näo.
Starworks Tulefestival
STARworks NC on loominguline töökeskkond, mille üheks eesmärgiks on mõjutada läbi kunsti positiivselt kohalikku kogukonda. Kahjuks kärbitakse eriti väikeste maakohtade koolide kunstiprogrammide eelarveid ja sellest tulenevalt sündis Nancy Gottovi’l neli aastat tagasi idee korraldada Tulefestival, mis teeks väikeses maakohas tavainimesele kättesaadavamaks nii kohalikke kui ka ülemaailmse tuntusega kunstnikke ja nende loomingut.
Esindatud on tule abil loodavate kunstide alad – klaasikunst, sepakunst, metallivalu ja keraamika. Pakutakse loenguid, töötubasid ja demonstratsioone oma ala meistrite poolt.
Sel aastal osales keraamika alal USAs tuntud keraamik Sergei Isupov*, kes on sündinud Venemaal Stavropolis, kasvanud Ukrainas ja ülikoolis käinud Kiievis ning Tallinnas. Isupov ehitas vabatahtlike abiga üle kahe meetri kõrguse skulptuuri, mis sümboliseerib vastandite – maa ja taeva, kevade ja talve, mehe ja naise põgusat kokkupuutepunkti.
Skulptuuri ehitamiseks kulub 5 – 7 päeva. Siis peab skulptuur vähemalt paar päeva aeglaselt kuivama. Põletus kestab tavaliselt kolm päeva. Kaks päeva köetakse ahju gaasiga ja viimane päev ~15 tundi puudega.
Anne Pärtna: “Tuleskulptuuri puhul on tegemist performance-kunstiga – suureformaadilisele keraamilisele skulptuurile pannakse ümber “ajutine” või teisaldatav ahi, mis avatakse põletuse tipphetkel, kui saavutatud on soovitud temperatuur, antud juhul ca 1260 C.
Avaneb ainulaadne vaade ahju sisemusse, mis tavaliselt on kaitstud, kättesaamatu, hetkel kui savi on kõige kaitsetum ja läbimas suuri muutusi. Sellise, ütleme nii – vägivaldse – tegevusega kaasneb suur risk – skulptuur võib liiga kiiresti jahtudes praguneda ja osaliselt koost laguneda.
Ahju avamise hetk on võimas, avaneb ainulaadne võimalus tunnetada vahetult inimese koostööd loodusjõududega ja potensiaalselt sajanditeks seisma jäävat ilu, mis sellest võib sündida.
Sergei Isupov, Adam Wiley ja Andres Allik. Foto: Rhonda McCanless
Skulptuuri enda ehitamine on keeruline protsess ja füüsiliselt kurnav. Kunstnik ei pea võitlema mitte ainult savi omaduste ja gravitatsiooniga vaid ka välitingimustega – päikese, tuule ja vihmaga. Kuivades savi kahaneb, kohati kuni 14 protsenti.
Anne Pärtna, Sergei Isupov ja Hitomi Shibata. Foto: Rhonda McCanless
.
Töötada tuleb piisavalt kiiresti, et töö erinevate osade vahel ei tekiks suuri erinevusi. Selleks, et saviplaate üksteisele kinnitada peavad nad olema võimalikult ühtlaselt niisked, vastasel juhul tekivad praod juba kuivades.
Sergei Isupov. Foto: Rhonda McCanless
Samal ajal peab alumine osa piisavalt tahenema, et see suudaks üleval hoida pidevalt lisanduvat massi – üks selline skulptuur võib kaaluda 400 kuni 600 kg.
Selleks, et töö ladusalt edeneks, tuleb kunstnikule tavaliselt appi grupp vabatahtlikke, protsessist huvitatud keraamikuid. Oluline on, et abilistel oleks vähemalt põhiteadmised keraamika protsessidest.
Sel aastal olid Sergei Isupovil peale minu abiks Adam Landman, Hitomi ja Takuro Shibata, Erin Younge, Bill Jones, Adam Wiley, Michael and Levi Mahan, Fred Johnston, Carol Gentithes.
STARworks Ceramics’i direktor Takuro Shibata valmistab spetsiaalse sobiva savimassi.
STARworksi tuleskulptuuri ahju disainis ja ehitas ahjumeister Andres Allik. Praegu kasutatav ahi on nö teine generatsioon ja võimaldab ahju avada turvaliselt, justkui seitsme kroonlehega lilleõit.
Seni oleme ehitanud ja põletanud viis korda, iga kord on olnud midagi uut õppida.”
Tulefestivalil põleb Sergei Isupovi tuleskulptuur “Maa ja Taevas”. Foto: Anne Pärtna
Andres Allik ja Sergei Isupov vaatavad järgmisel päeval skulptuuri üle. Foto: Anne Pärtna
Tuleskulptuur jääb STARworks NC alalisse kogusse. Praegu on kogus peale Sergei Isupovi töö “Maa ja Taevas” Anne Pärtna “Tulilind”, Christina Gordova “Tulemees” ja Carol Gentithes’e “Tulepuu”. Varasemate aastate skulptuurid on praegu STARworksi galeriis vaatamiseks väljas – endise tekstiilitehase hoones on tohutud ruumid, mis võimaldavad näidata ka suuremaid taieseid ja installatsioone.
Võimalik, et mõne aja pärast saab valminud töid näha väljas selleks rajatud skulptuuripargis.
Anne Pärtna töödega saab tutvuda kodulehel bluehenpottery.net, ostuhuvilistele on seal link Blue Hen Pottery ETSY – poodi.
Töid näeb ka Facebookis ja Instagramis.
Anne Pärtnaga saab ühendust e-maili teel
Siiri Lind
* Sergei Isupov sündis Stavropolis Venemaal, kuid kasvas üles Ukrainas. Peale kunstikooli lõpetamist Ukrainas asus Isupov õppima ERKI keraamika osakonnas Tallinnas.
Juba õpingute ajal kujundas Isupov välja hiljem tema firmamärgiks saanud julge ja eklektilise käekirja, mis oma uudsuse ja kohalikust keraamikatraditsioonist selgelt eristuvana inspireeris ka kaasõpilasi. Tarbevormide kõrval valdavalt monumentaalse skulptuurilaadse väljundini jõudmine viis tema loomingu juba algusaegadel kujutava ja tarbekunsti piirialale.
Isupov lõpetas ERKI 1990. aastal. Viis aastat hiljem suundus ta Ameerikasse, kus elab ja töötab siiani.
Isupovit iseloomustab oskus ühendada kolmemõõtmeline vormikäsitlus fantaasiarikka, otsapidi absurdi, otsapidi müstikasse kalduvate süžeedega, mida toetab erk ja imetlust vääriv materjalitunnetus – keraamika, portselani ja glasuuride võimaluste hea tundmine.
Isupov töötab materjaliga kui illusionist, kes tekitab köitvaid kontraste ja ootamatuid perspektiive.
Allikas: http://www.etdm.ee/et/naitused/naitustekroonika/naitused_2010/
Firefest 2016. Foto: Michael Mahan
