Vaade Harju-Risti kiriku tornist. Autori foto.
Minu suurim soov oli seekordsel viie nädala pikkusel Eestis viibimise ajal tunda end mitte turistina vaid nagu päris eestlasena.
Saabudes Tallinna 19. juunil, kiirustasin otse lennuväljalt Tabasalus asuvasse Ühisgümnaasiumisse, et jõuda vanatädina(!) õepoja tütre Marleen Kristiini põhikooli (9. klassi) lõpetamisele. Vennapoeg Karli taksoga sõitsime 18 km kaugusel asuvasse kooli. Koolimaja vestibüülis oli suur hulk rahvast, kes koos vaatasid aktust suurte lae all asuvate TV ekraanide kaudu. Mind juhatati teisel korrusel asuvasse klassiruumi, kus sai samuti TV kaudu vaadata, aga istudes klassipingis. Lõpetajaid oli saja ringis, külalisi 3-4 korda rohkem ja arusaadavalt kooliaulas polnud kõigile ruumi.
15-16 aastased noored neiud olid kaunid nagu nukud, eriti et nad kandsid lühikesi, lopsakate volangidega nii öelda nukukleite, mis oli ilmselt praeguse suve mood. Poisid ei jäänud tähelepanust maha oma heledates ülikondades ja tihtipeale valgetes kingades. Tüdrukute kingakontsad olid eranditult 4-5 tolli kõrgused. Aktuse lõppedes, kui sugulased ja sõbrad ootasid lilledega kooli ees õuemurul, oli märgata, et et paljud neiukesed juba õrnalt lonkasid. Ei läinud kaua, kui tüdrukud olid juba rõõmsalt paljajalu murul, uhked kingad näpu otsas.
Koolist suundusime kohe Tallinnasse Telliskivi tänaval asuvasse Loomelinnakusse, et tähistada väikeses ringis kooli lõpetamist. Telliskivi Loomelinnak on vanadest vabrikuhoonetest osavalt ümberehitatud keskus koos paljude poodide ja söögikohtadega. Millegipärast ettekandja vastas meie eestikeelsele tellimusele ainult inglise keeles. Õepoeg Margus arvas, et küllap on vene rahvusest ja ta eesti keel pole nii hea. Koht oli huvitav vanaaegse robustse mööbliga.
Ehmatav oli kuulda järgmisel hommikul raadiost, et just samas kohas oli öösel tapetud üks taksojuht ja teist haavatud eluohtlikult. Kuriteo motiiv on veel uurimisel – taksomaffia? Tapmise sooritanud eesti rahvusest 30 aastane mees, Sisekaitseakadeemias õppinu, lasi end paar tundi hiljem maha. Õnneks selliseid asju Eestis siiski juhtub haruharva.
Mõned päevad veetsin Harju-Ristil minu hea sõbra Kaja juures, kellega koos sai Maardu Keskkooolis samas pingis istutud 6 kuni 11 klassini.
Läksime Kajaga koos Harju-Risti kiriku jaanipäeva jumalateenistusele, mille pidas koguduse kirikuõpetaja Annika Laats. Ta alustas arstiteaduse õpinguid Tartu Ülikoolis ja lõpetas usuteaduse vaba Eesti ajal. Teel kirikusse möödusime suurtest punavatest moonipõldudest koos kohati valgete karikakra puhmakutega ja ma ei saanud teisiti kui kahlata sinna sisse ja hüüda: “Elu on nii ilus!”
Harju-Risti kirik on üks Eesti vanemaid, mille ehitamist alustasid mungad 13. sajandil. Mõned aastad tagasi alustati ka kiriku enda põhjaliku restaureerimisega. Põrandat üles võttes leiti selle alt palju vanaaegseid münte. Arvatakse, et raha on kukkunud sajandite jooksul läbi laudpõranda pragude kui koguduse rahvas raha annetas. Selle teooria poolt on ka asjaolu, et vanemad leitud rahad asusid allpool ja uuemad pealpool. Nüüd Eesti valitsus tahab, et leitud raha kuuluks neile. Harju-Risti kogudus siiski leiab, et kuna see oli koguduse rahva poolt sajandite jooksul annetatud raha, siis see peaks kuuluma kogudusele ja seda võiks eksponeerida klaasi taga nende kirikus.
Risti kiriku aias asub ka ainsana Eestis Vaikuse laste rahupaik. Loomise idee tuli perelt, kes olid kaotanud oma vastsündinud lapse. Noored vanemad tihtipeale pole veel mõelnud oma matmiskoha peale. Kuidas panna laps üksi mulda, kui oma surm tundub veel paljude aastate kaugusel olevat. Nüüd on koht, kuhu matta surnult sündinud või katkenud raseduse tõttu kaotatud last. Suur kõverik puu nagu laotaks oma kaitsvaid oksi üle mälestuskoha, mille kivisse on graveeritud Doris Kareva sõnad: ” Vaikuselaps, las valvab Su üle Valguse vaim – rahu ja armastus.”
Veel on huvitav märkida, et kiriku ees asub Eesti Vabadussõja monument, mis püsis seal maha võtmata kogu nõukogude aja. Sirelid olid talle paksult ümber kasvanud ja küllap siis kohalik rahvas pidas seda hoolega ainult enda teada.
Jaanituli Kaja talu krundil oli kokku pandud jämedatest krundi pealt koristatud puudest ja kändudest. Tuli oli lausa üle pea! Ei sannud mitte võrreldagi eelmisel õhtul toimunud nii öelda ametliku kohaliku rahva jaanitulega Padisel. Need Eesti valged ööd! Tundub et just hakkaks nagu pimedaks minema, kui juba läheb taevas valgemaks. Kui hommikul kaheksa ajal ärkasin ja õue vaatasin, siis oli lõke ikka veel madalalt vaikselt hõõgumas.
Laine Mets
(Jätkub)