Järgnev on Mike Calamuse vastulause 06. veebruaril Eesti Ekspressis ilmunud loole „Vandeadvokaat: EKRE pakutud „päästepaat“ ei ole merekõlbulik“ (Raino Paron).
Vandeadvokaat Raino Paron avaldas Eesti Ekspressis enda poliitilise seisukoha, kuidas EKRE välja pakutud ideed hoopis vähendaksid majandusliku edu ja julgeolekut. Tema hinnangul EKRE majanduse kasvule pööramise abinõud (“lõpetame taastuvenergia tasude maksmise“, „eemaldame elektri tootmiskulust CO2 kvoodi“) eeldab Eesti riigi loobumist rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmist ning see rikuks Eesti rahvusvahelise reputatsiooni ja võtaksid investoritelt kindluse Eesti majandusse investeerimise.
Enamus potentsiaalseid suurinvestoreid ei vaata, kui suurejooneliselt mingi riik rohepööret üritab läbi viia, vaid vastupidiselt võib see neid eemale peletada, kartes elektri defitsiiti ja kõrgeid hindu. Nende põhiküsimus puudutab ettevõtte ülalpidamiskulusid ja elektri hind võib moodustada sellest väga suure osa. Ega ilmaasjata ei too Eestis ettevõtjad elektrihinna märkimisväärset kasvu esile kui vaja töötajaid koondada või üldse lõplikult pillid kotti panna.
Mispärast kolivad ja on kolinud investeeringud Aasia riikidesse, et seal tootmine püsti panna, kui väidetavalt CO2 kvoodi täitmine on investoritele nii oluline? Hiina on „kindlasti suureks rohepöörde eeskujuks“ või võtame vastuolulise Ungari, kes ei pruugi olla just kõige usin Euroopa Liidu määruste täitja. Saksa mitmed autotootjad viivad aga miljarditesse ulatuvad investeeringud pigem sinna, kui jäävad rohepöörde kursil rühkivale Saksamaale. Ungari toodab umbes 80% energiast fossiilkütustest ja nagu näha, siis investoreid see eemale ei peleta.
Mis puudutab rahvusvahelisi kokkuleppeid ja Euroopa Liidu liikmena võetud kohustusi, siis iga rumalusega ei pea kaasa jooksma. Esikohale tuleb seada enda inimeste heaolu, mitte see, kui hästi vaatavad meie poole Brüsseli bürokraadid. Nendepoolne takkakiitmine Eesti kodudesse leiba lauale ei pane ega soojust ei too. Kokkulepped, millest tolku ei ole, tulebki asjaolude muutumisel ümber kaubelda. Need ei ole kivisse raiutud ega pea meid orjastama järgnevad sajandid. Muutuvas maailmas tuleb olla vajadusel paindlik.
EKRE ideede täitmine eeldab pragmaatilisust rahvusvaheliste kokkulepete kohapealt. Kui võtta näiteks Pariisi kliimalepe, siis riigid ise võtavad endale kohustusi ja nende jõustamine või „karistamine“ teiste riikide poolt ei ole võimalik. Piisab vaid sellest, kui me ei ole rohepöördega esirinnas ega too ennast entusiastlikult ohvriks.
Ei tule üllatusena, et tagajärgedeks toob loo autor kohe ka Euroopa Liidu lagunemise või hirmutab mõttega, et siis on soov „liikuda mõne teise riigi või ühenduse mõjusfääri“ ja loob paralleele Putini Venemaaga.
Kui 2017 Poola, Ungari ja Tšehhi keeldusid osalemast EL kohustuslikus pagulaste ümberpaigutamise skeemis ja vilistasid kvootidele, siis kas nende soov oli liidu lagunemine ja Venemaale lähenemine? Ei, eesmärk oli enda inimeste heaolu kaitsmine ja seepärast ei ole ka Varssavis tavapärane autode põlema süttimine ja granaaplahvatused nagu näiteks Rootsis.
Usun, et nad käitusid väga õigesti, kui nad ei olnud nõus rakendama EL reegleid, mis neile ei sobinud ja tänu nende julgusele ei ole suutnud Euroopa Komisjon siiani uut rändelepet jõustada. Kas Poola on nüüd lahkumas Euroopa Liidust ja lähenemas Putinile nagu vandeadvokaat Paron hirmutab?
Mõningatele algatustele ja kokkulepetele tulebki vastu hakata, et tüürida liitu õigele rajale. Nõustudes kõigega, mis tuleb „kõrgemalt“ poolt ja siis alandlikult vaikides kokkuleppeid järgides, oleksime lihtsalt selgrootud, kelle enda rahva heaolu ja püsimajäämine läbi aegade on vaid sõnakõlks.
Pigem vaielda Euroopa Liiduga teatud lepingu rikkumiste punktide üle, kui vaadata, kuidas Eesti inimesed laostuvad ning kindlasti leiaksime liitlasi liikmesriikide hulgast, kes samuti ei jookse iga kahjuliku EL algatusega kohe kaasa.
Lugupidamise teenivad rahvusvaheliselt välja riigid, kes julgevad seista sirge seljaga enda huvide eest.
Mike Calamus
EKRE USA osakonna esimees
Mustamäe ja Nõmme ringkonna riigikogu valimiste kandidaat
Lugu ilmus ka 10. veebruari Eesti Ekspressis.
