Down Town illustration Gnomes coming after Taara! by Viido Polikarpus
Olen hakanud oma jalutuskäike tegema hommikuti kell 4.30. Olen pikendanud teekonda viieteistkümne-kuueteistkümne kilomeetrini ja jalutan nüüd osaliselt läbi riigimetsa. Alustasin sellega hilistalvel või varakevadel.
Ma märkasin, et traktorijälgedel oli palju mahalangenud puid, kuid ma ei teinud sellest eriti välja, kuni nüüdseni, mil nad tekkisid jälle minu meelehärmiks. Tundsin, nagu oleks minu isiklikku maailma vägivaldselt sisse tungitud! Nagu enamus meist, nii arvan minagi, et puu maha saagimine või looma tapmine, välja arvatud söögiks, on moraalitu tegevus!
Minu 1985. aastal ilmunud romaanis „Down Town“ on Wall Streeti rahamaailma gnoomid, maavaimud, kes kavatsesid tappa Central Parki vanima elus oleva puu, Taara – ja teha pargist parkimisplatsi. Algul pidi romaanist saama lasteraamat, kus ma sain näidata oma illustratsioone New Yorgi kunstiringkondadele. Mingis mõttes läks see mul korda, sest ma sain kunstiauhinna oma raamatu kaaneillustratsiooni eest (New York Art Directors Award, 1985). Ja järgmisel, 1986. aastal andis selle pehmekaanelisena välja TOR Books Books, aga see ilmus ka Inglismaal nii kõva- kui pehmekaanelisena. Kõik need väljaanded olid minu illustratsioonidega ja mind valiti 1985. aastal New Yorgi rahvusraamatukogu poolt välja kolmesaja noorte raamatu
autori hulka. Mitu aastat arutati ka selle üle, et vändata „Down Towni“ järgi Hollywoodis film. Irooniliselt lõpeb romaan Kaksiktornide kokkuvarisemisega … ja seda 1985. aastal, kui raamat ilmus. Nojah, ma ootan ikka veel, et midagi head juhtub minu romaaniga, kuid olen oma eluga
edasi läinud.
Hakkasin romaani peale mõtlema alles nüüd, kui ma varases aovalguses jalutades nägin harvesterit, mis oli olnud kõvas tööhoos. Olen kuulnud, kuidas 500 hektarit maad on metsast puhastatud, et teha ruumi kaitseväe polügooni tarbeks. See ei tee mulle muret. Ka Saksamaal on seda tehtud näiteks suurtükiväe harjutuste tarbeks ja nendele maadele on nüüd looma ja lindude kaitsepind, keegi teine ei sisene.
Aga langetada puud jalgrajale, kus ma hommikuti kõnnin, paistis mulle kriminaalse teona. Palgid palistavad juba mõlemat poolt jalgteed ja ei lähe kaua aega, kui jahimaja, mis aastaid tagasi ehitati, on selle asemel et peituda metsasügavusse, nähtaval nagu golfiväljakul.
Peatusin harvesterijuhi juures. Ta keeras akna alla ja ütles mulle naeratades: „Olen sind siin igal hommikul koos koertega näinud jalutamas.“ „Jah,“ vastasin. „Käin siin iga päev, vahel varahommikul, vahel hiljem.“ Ja küsisin süüdistavalt: „Kas sa võtad kogu metsa maha?“ – „Ei, ainult harvendan ja muudan metsa ilusamaks,“ vastas ta naerdes. Rahulolevalt tõdesin: „Nii et parkimisplatsi asemel kujundad sa parki?“ – „Täpselt!“ vastas ta rõõmsalt. Minu tunded nende palkide vastu muutusid ja ma kujutasin ette, kuidas järgmisel aastal saab mu naine Heli siit korjata metsmaasikaid ja kukeseeni.
Rääkisin oma naabrile Kaska Karlile ka kohtumisest harvesterijuhiga. Tema soovitas mul rohkem eestikeelseid ajalehti lugeda, siis ma tean neist asjust rohkem, ja mitte tugineda ainult CNNi ja BBC uudiste peale.
Ütlesin talle, ja näitasin, et loen just praegu WCs eestikeelset raamatut „Diplomaat“, mille autor on James Aldridge, tõlkinud Lydia Mölder (Tallinn, 1979). Olen juba kolmveerand raamatust läbi lugenud!
Valasin endale klaasi äsja pressitud õunamahla. Naersin ja ütlesin Karlile, et mulle meeldib värske õunamahl, kui see hakkab juba kihisema. Karli vaatas, kuidas ma jõin ühe hingetõmbega ära terve klaasitäie, ja ütles naerdes: „Joo aga joo seda käärinud mahla ja sa lõpetad selle raamatu päris kiiresti.”
Viido Polikarpus
P.S. Down Town on saadaval Amazonis kasutatud raamatute rubriigis, minul neid enam alles ei ole.