New Yorgi Eesti Majas linastusid 9. juunil Helga Meritsa ja Ülo Kuhi lühifilmid Geislingenis asunud suurimast ainult eestlaste põgenikelaagrist Saksamaal. Filmide tehnilise külje pealt ei oska ma sõna võtta. Suur tänu H. Meritsale ja kõigile, kes on teinud suure töö ja jäädvustanud piltides tükikese meie ajaloost.
“Coming Home Soon” oli vaid 52 minutiline, valitud TV-s näitamiseks ega jätnud seega võimalust paljukski, mida kindlasti intervjuudes räägiti. Tingimata oleks pidanud filmi alguses olema aga lühike ajalooline teave, miks need inimesed olid pagulased ja ei soovinud tagasi oma kodumaale minna peale sõja lõppu. Filmi vaatajatele, kel pole seost ega teadmisi tolle aja olukordadest jääb see arusaamatuks.
Materjali valik rõhutas peamiselt Geislingeni eestlaskonna saavutusi ja seltskondlikke, eriti lastele suunatud tegevusi. Kahjuks jättis film ka unarusse “lehekülje teise poole” – psühholoogilise tagapõhja, vaimsed ja reaalsed raskused, mida muidugi filmi ajaline pikkus ei võimaldanud välja tuua. Nii jäi tabamata põgenike tegevusega kaasnenud psüühiline taust – säilitada tegevuses hoidmisega põgenike vaimne tervis. Praegusel ajal kasvanud ja erinevates ümbrustes elanud inimestele ei teadvustanud film ka küllaldaselt põgenike elu igapäeva raskusi ega hirme tundmatu tuleviku ees. Vähemalt mitmed ameeriklased, kes olid tulnud vaatama oma sõprade “lasteaia aega” leidsid, et põgenike elu oli ju ilus. Isegi asjaolu, kui kitsalt ühes toas elati, kuidas majas oli vaid üks väljakäik ja üks köök, mida tuli jagada igas toas elava erineva perega, jäi neile nagu kahe silma vahele. Sageli polnud ju sööginõusidki, aga me ei näinud konservikarpidest ja anumatest tehtud “Trumani serviiside” kasutamist supisabades.
Jah, teatrikostüümid ja dekoratsioonid olid imeilusad, aga filmis ei räägita, kuidas need valmisid osavate õmblejate näputööna närudest, langevarjudest ja sõduritekkidest, kuid esinejad olid jah professionaalid. Lisaks meelelahutustele kontsertide ja teatri näol korraldati töötube, seminare ja loenguid pea igal alal, kus võimalik. Laulukoori liikmetele valmistati palju Setu ja Mustjala riideid, neid sai teha värvitud sõjaväetekkidest ja triibud peale õmmelda. Minu teada oli ka keegi eestlane Stuttgardis, kes kudus telgedel seelikuriideid, kui osutus saada lõnga. Rahvariide seelikuid telliti isegi Rootsist, kus mõned eestlased neid telgedel kudusid. Laste seelikuteks õmmeldi isegi värvilisi riideribasid ja linte langevarju riidele. Eestlane on leidlik!
Nagu sageli elus, kandsid üksikemad alaealiste lastega suurimat koormat. Isegi kui leiti üles abikaasa, tekkis raskusi, sest need mehed olid SS-lastena võidelnud ja neid ei võetud UNRRA põgenike laagritesse. Kui lugeda DP Kroonikat tundub, et vähesed püüdsid aidata Eesti sõdureid sõjavangilaagritest välja, selgitades Eesti olukorda okupeerijate all, jne.
Leidus ka küllaldaselt noori ja noori sõdurpoisse, kes käisid Geislingenis koolis, isegi kui terve pere ei pääsenud laagrisse. Eks nad pidid ise enda eest hoolitsema. Ja kool! Õpperaamatuid peaaegu polnudki. Õpilane pidi tegema omale märkmiku õpetaja seletustest. Aga haridus oli korralik ja õpetajad esmaklassilised, paljud olles ülikooli professorid.
Film näitab lapsi lasteaedades, esinemas, palli mängimas, noori sportimas, jne. Kuid kõik lapsed ei olnud laulukoorides ja rahvatantsurühmades. Kõige muu kõrval lasus üksikemade õlgadel hoolitsemine laste eest, eriti kui lapsed põdesid kõrvapõletikke, hambavalusid ning muid haigusi. Oli lapsi, kes vajasid haiglaravi, mis võis olla hoopis kuskil teise linna haiglas ja nii jäid kõige vanema lapse hoolde kodus olevad õed/vennad, kui ema sõitis haiget last külastama. Ometi leidus just selliste emade hulgas haritlasi, kes olid tegelenud Eestis kodumajanduse ja maanaiste
seltsides ning vaatamata oma muredele ja laste eest hoolitsemise kohustustele, edastasid vabatahtlikult ka omi teadmisi nüüd korraldades õppetubasid ja kursuseid, mõistes, et tegevuseta mures inimesed jäävad vaimselt kängu. Kui palju õpetati ja tehti ilusaid käsitöid müügiks ameeriklastele, et teenida natukenegi. Tuli ju materjalid kõik harutada vanadest kampsunitest ja riietest, mida ameeriklased olid saatnud UNRRA’le või osta rahaga “sigarett” (ja neid said naised sageli üsna vähe, kui üldse). Kõik see kunstiline ja kultuuriline tegevus oli muidugi sihitud ka Eesti ja Eesti kultuuri tutvustmisele. Peamine tähtsus oli siiski säästa inimeste vaimne tervis läbi tegevuse. Vabatahtlik töö jätkus ka uutel asumaadel kui alustati Eesti organisatsioonide loomisega.
Lastel, kellel puudusid isad, oli elu hoopis teine kui neil, kel oli perekond. See psühholoogiline seisukord kaasus muidugi ka hiljem uuel asumaal kohanemisel ja üldse tervel eluteel. On raske saada ameeriklaseks või austraallaseks, kui oled kaotanud kõik lapsepõlves ja pagulasaastail saadud sõbrad ja tunned end mitte kellenagi: ilma isata, koduta, kodumaata ja pead edasi jääma eestlaseks, sest kindlasti tuleb ju aeg tagasi Eestisse minemiseks?! Au neile, kes olid julged ja alustasid uuesti, ilma et lasid läbielatul end segada. Nagu uuringud näitavad, oleneb paljugi laste psüühilises arenemises vanuselisest ajajärgust, mil isa kaotus tuli üle elada.
Võib arvata, et kõike seda filmis puuduvat kajastavad Helga Meritsa poolt tehtud intervjuud, mis nagu mainitud, ei mahtunud lühifilmi. Kuna endiseid DP-põlve lapsi hakkab väheks jääma, on kaks võimalust olukorda nüüdsetele vaatajatele selgemaks teha: intervjuud trükitud kujul kaasata müüdavale filmi video salvestusele, aidata Helga Meritsal täita soov ülejäänud materjalist kokku panna video lõigud, mida saaks internetis vaadata. Kõigeks oleks aga vaja rahalist toetust.
Aime Andra