Septembris andis ajakirjale Kitarr intervjuu Ingmar Kiviloo. Siinjuures katked artiklist “Muusikud muusikast: Ingmar Kiviloo”.
Olen nüüdseks kuu aega elanud Ameerika Ühendriikides Bostonis ja õpin Berklee Muusikakolledžis laulukirjutamist, muusika-produktsiooni ning praegu ka jazz-viiulit. Juurde tahan võtta laulutunde. Siin veedetud aeg on olnud võrratu ja palju vingem, kui oleksin osanud oodata. Esimesel semestril me siiski kõik õpime enamasti täpselt samu aineid, milleks on solfedžo, harmoonia ja arranžeerimine. Alles järgmisest semestrist saab kinnitada oma eriala ehk minu jaoks laulukirjutamise ja muusika-produktsiooni. Paljud õpilased veel ei teagi, millist eriala nad õppida tahavad, ja peaksid ideaalis oma otsuse langetama järgnevate kuude jooksul.
Olen kohtunud paljude uute inimestega ja leidnud häid sõpru. Sain sõbraks Ukrainast pärit artistiga, kelle nimi on Jerry Heil. Huvitaval kombel esines ta Saku Suurhallis 29. aprillil sellel aastal just päev pärast minu abiga toimunud Ukraina heategevuslikku toetuskontserti. Tal on sotsiaalmeedias päris suur ukrainlastest jälgijaskond ja ta on teinud koostööd näiteks sellel aastal Eurovisiooni võitnud Kalush Orchestraga. Mul on hea meel, et ta soovib koos minuga teha videoid, mida arvatavasti saab leida siis ka meie sotsiaalmeediast.
Ansamblitundides ja ka pilli individuaaltundides pannakse suurt rõhku improviseerimisele. Tunnen, et see on üks suurimaid oskusi, mida ma siit koolist saan ja mis mul siin areneb. Kokkuvõtteks: siiamaani on olnud kõik ülimalt tore ja läheb aina paremaks.
Enne Eestist lahkumist andsin välja kolm uut lugu koos videotega. Neljas eestikeelne lugu on avaldumas kuu aja jooksul. See jutustabki minu elus ühe peatüki lõppemisest ja teise algusest.
Augusti keskpaigas oli mul rõõm käia koos fantastiliste muusikute Jassi Zahharovi, Maria Listra ja Margus Kappeliga suvetuuril üle Eesti. Esitasime kaheksal kontserdil Raimond Valgre, Georg Otsa ja Heli Läätse repertuaari. See oli ülimalt tore kogemus ja minu jaoks teine tuur üldse. Esinemisi ja ülesastumisi oli sellel suvel päris palju. Rohkem, kui mul kunagi olnud on, sest enne superstaarisaadet ei teadnudki keegi mind laulmisega esinema kutsuda. Viiuliga on aga alati olnud tegemist.
Oma loomingut tahan arendada selles suunas, et see kõlaks veelgi isikupärasemalt, ja luua midagi erilist. Olen ka siin kirjutanud lugusid ja praegu mõtlen juba salvestamise peale. Eesmärk on kindlasti kirjutada lugusid veel ja veel ning leida see stiil, mida ma praegu olen otsimas.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis selleks pidi juhtuma?
Kolmeaastaselt viis ema mind ETV Muusikastuudiosse laulma ning kuueselt hakkasin õppima viiulit. Kõik need aastad klassikalist viiulit mängides ja konkurssidel võisteldes oli see vaieldamatult üks suuremaid osi mu elust – reisida viiuliga mööda maailma. Oma tulevikku ma tollal muusikaga siduda otseselt ei plaaninud.
Kõik muutus kümnendas klassis, kui ühel hetkel otsustasin, et tahan saada muusikuks ja oma elu sellele pühendada. See eesmärk polnud seotud mitte klassikalise muusika interpreteerimise, vaid ise muusika loomise ja esitamisega.
Kui koroonaviirus viis inimesed kodudesse töötama ja õpilased õppima, tekkis järsult palju rohkem vaba aega, mida kasutada. Minu mõtteis oli soov ise muusikat kirjutada ja laulda juba mõnda aega, kuid see polnud niivõrd fookuses. Ühel hetkel aga leidsin Facebooki reklaami kaudu endale lauluõpetaja Anna Vinogradova, kelle juures laulan tänaseni. Tänu temale sain esimese soololaulmise esinemiskogemuse, kui laulsin tema svingbändiga erinevatel üritustel, klubides ja restoranides.
Samal ajal hakkasin proovima ise laule kirjutada ja avastasin, et minu klaverimänguoskus pole selleks piisavalt hea. Tänu sellele hakkasin usinalt ka klaverit harjutama ja see on mind tõeliselt palju edasi viinud. Sellest hetkest on mu eesmärk olnud üks ja siiamaani on kõik läinud vägagi plaanipäraselt.
Täispikka intervjuud Ingmar Kivilooga saab lugeda veebilehelt kitarr.ee
