Baltic University / Balti Ülikool – foto on pärit endise BÜ üliõpilase Jekabs Ziedars’i arhiivist
Hiljuti teatati, et 6. veebruaril linastub New Yorgi Eesti Majas dokumentaalfilm “The Baltic University – Balti Ülikool Hamburgis”, mille koostas Helga Merits. Filmi pikkus on peaaegu tund. Tahan kõigepealt vabandada, et mu ülevaade sellest väärtuslikust dokumendist on nii hilinenud.
H. Merits saatis mulle filmi interneti teel juba mõnda aega tagasi, kuid mitmel põhjusel jäi film tervikuna vaatamata. Alles siis kui sain uue arvuti käima, nägin millega on tegemist.
Mis oli siis Balti Ülikool? See oli varakevadel 1946, kui Saksamaal DP laagrites virelevad balti põgenikud otsustasid luua kõrgema õppeasutuse eesti, läti ja leedu noortele, kel peale laagrites tegutsevate koolide lõpetamist polnud kuhugi edasi minna.
Väljapääs sõjast purustatud Saksamaalt oli veel aastate kaugusel, põgenike sissepääs Saksa ülikoolidesse aga keeruline.
Et anda õiget pilti tookordsest ajastust, on filmi sissejuhatuses lõiked sõja viimastest aastatest – pommiplahvatused, põlevad linnad ja teedel voogavad põgenikekolonnid.
Pandagu tähele, et liitlaste arvates soovisid sõja lõpul kõik põgenikud tagasi kodumaale minna. Eks sunniviisil Saksamaale toodud prantslased, hollandlased, venelased jt. nii ka tegid. Ootamatu üllatusena tuli liitlastele aga asjaolu, et enamus idapõgenikke tagasipöördumisest keeldus. Nii oldi sunnitud miljonid inimesed majutama kus võimalik: endised Saksa sõjaväelaagrid ja kasarmud, lao- ja tööstushooned jne. Sedagi saab filmis näha.
Luua nendes tingimustes midagi ülikoolitaolist kõlab utoopiana. Ometi tuldi sellega toime. Saadi sõjaväevalitsuselt luba ning toetus, koguti kokku endised professorid ja muud õppejõud, leiti Hamburgis purukspommitatud hoonetes ja barakkides ruumid, kuhu majutati klassid ja sajad üliõpilased. Mõneski paigas puudus küte! Algus oli üliraske, kuid kunagi 1947 paiku anti kooli kasutada suhteliselt korralikud kasarmuhooned Hamburgi külje all Pinnebergis. Olgu mainitud, et “Balti Ülikool” (ka lihtsalt “Pinneberg”) on ettevõtte populaarne nimi, sest ametlik nimi (“DP Study Center” jm.) muutus aastate jooksul paljukordselt, olenedes kooli valitsevast liitlaste organisatsioonist – sõjaväevalitsus, põgenike hooldus, DP Commission, UNRRA jt.
Nii rullub vaataja ees peatükkide kaupa lahti kogu kooli ajalugu, märtsist 1946 kuni septembrini 1949, mil Balti Ülikool suureneva emigratsiooni tõttu suleti. Filmi sisu kommenteerivad-selgitavad kunagised tudengid – nüüdseks auväärsed vanurid. Eestlastest kommenteerib dr. Arvo Ederma. Nende jutt ja arutelud on suurepäraselt põimitud filmi visuaalse osa vahele. Olgu seepärast eriline tänu ja tunnustus Helga Meritsale ja ta abilistele selle monumentaalse töö eest. Eriti pälvivad tähelepanu rohked autentsed filmilõiked, sest kui fotokaameraid veel mõnel leidus, siis filmikaameratest võis põgenik tolkorral vaid unistada. Seda enam tuleb hinnata vaeva, millega teose autorid vajaliku materjali kokku kandsid.
Ma ise Pinnebergi ei saanud, sest peale gümnaasiumi lõpetamist 1947 läksin Kölni muusikakooli, aga Balti Ülikoolis õppis suur hulk mu tolleaegseid sõpru. Filmis on mitmes kohas näha mu esimest abikaasat Astat (suri 1986), praegust partnerit Liinat ja teisi, keda hästi tundsin. Paljud neist pole enam meiega. Nii on elu. Seetõttu tuleb eriti hinnata, et see erakordne lõik ajaloost on jäädvustatud.
Raul Pettai
